1Au chef des chantres. Sur le lis lyrique. Hymne de David, pour enseigner. Lorsqu'il fit la guerre aux Syriens de Mésopotamie et aux Syriens de Tsoba, et que Joab revint et battit dans la vallée du sel douze mille Edomites. O Dieu! tu nous as repoussés, dispersés, Tu t'es irrité: relève-nous!
1Laulujuhatajale: viisil 'Tunnistuse liilia'; Taaveti mõistulaul õpetuseks,
2Tu as ébranlé la terre, tu l'as déchirée: Répare ses brèches, car elle chancelle!
2kui ta oli võidelnud Mesopotaamia ja Sooba süürlastega, ja kui Joab tuli tagasi ja oli Soolaorus maha löönud kaksteist tuhat edomlast.
3Tu as fait voir à ton peuple des choses dures, Tu nous as abreuvés d'un vin d'étourdissement.
3Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles!
4Tu as donné à ceux qui te craignent une bannière, Pour qu'elle s'élève à cause de la vérité. -Pause.
4Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub!
5Afin que tes bien-aimés soient délivrés, Sauve par ta droite, et exauce-nous!
5Sa andsid oma rahvale näha rasket põlve; sa jootsid meid uimastava veiniga.
6Dieu a dit dans sa sainteté: Je triompherai, Je partagerai Sichem, je mesurerai la vallée de Succoth;
6Sa panid lipu lehvima neile, kes sind kardavad, et nad otsiksid varju ammu eest. Sela.
7A moi Galaad, à moi Manassé; Ephraïm est le rempart de ma tête, Et Juda, mon sceptre;
7Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
8Moab est le bassin où je me lave; Je jette mon soulier sur Edom; Pays des Philistins, pousse à mon sujet des cris de joie! -
8Jumal on rääkinud oma pühamus: 'Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
9Qui me mènera dans la ville forte? Qui me conduira à Edom?
9Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
10N'est-ce pas toi, ô Dieu, qui nous as repoussés, Et qui ne sortais plus, ô Dieu, avec nos armées?
10Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!'
11Donne-nous du secours contre la détresse! Le secours de l'homme n'est que vanité.
11Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
12Avec Dieu, nous ferons des exploits; Il écrasera nos ennemis.
12Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära? Ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
13Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
14Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.