1Job prit la parole et dit:
1Huan Jobin a dawnga, hichiin a chi a:
2Je sais bien qu'il en est ainsi; Comment l'homme serait-il juste devant Dieu?
2Chihtaktakin huchi ahi chih ka thei hi: himahleh Pathian lakah mihing bangchiin a dik thei dia?
3S'il voulait contester avec lui, Sur mille choses il ne pourrait répondre à une seule.
3Amah kisel pih a utlam a hihleh, sang khata khat amah a dawng theikei ding hi.
4A lui la sagesse et la toute-puissance: Qui lui résisterait impunément?
4Amah lungtangin a pila, hatnain a thilhihthei ahi: amah douin kua a kikhauhsakin, a lohchingta a oi?
5Il transporte soudain les montagnes, Il les renverse dans sa colère.
5Mualte a suana, a theikei ua, heha amaute a lumleh laiin.
6Il secoue la terre sur sa base, Et ses colonnes sont ébranlées.
6A mun akipanin lei a singa, huan huaia khuamte aling uh.
7Il commande au soleil, et le soleil ne paraît pas; Il met un sceau sur les étoiles.
7Ni thu a piaa, huan a suak kei; aksite a bilhkhum ngiungeu hi.
8Seul, il étend les cieux, Il marche sur les hauteurs de la mer.
8Amah kian vante a phalhkhiaa, tuipi kihawt tungah a pai hi.
9Il a créé la Grande Ourse, l'Orion et les Pléiades, Et les étoiles des régions australes.
9Aman Jangkhua, Zuheisuktun leh Siguk leh simlam aksi tamna munte a bawl hi.
10Il fait des choses grandes et insondables, Des merveilles sans nombre.
10Aman sui theih vuallouh thil thupite a hiha; ahi, sim zohlouh thillamdangte.
11Voici, il passe près de moi, et je ne le vois pas, Il s'en va, et je ne l'aperçois pas.
11Ngaiin, ka kiangah a paia, amah ka mu kei: a pai lailaia, himahleh amah ka mu kei hi.
12S'il enlève, qui s'y opposera? Qui lui dira: Que fais-tu?
12Ngaiin, samat a mana, amah kuan a kham thei dia? Bang hih na hia? kuan a kiangah a chi dia.
13Dieu ne retire point sa colère; Sous lui s'inclinent les appuis de l'orgueil.
13Pathianin a hehna a lakik kei ding; Rahab panpihmite amah nuaiah a kun petmah uhi.
14Et moi, comment lui répondre? Quelles paroles choisir?
14Bangchipheta tawm jawin amah ka dawngin, amah toh ngaihtuah dingin ka thute ka telkhe dia?
15Quand je serais juste, je ne répondrais pas; Je ne puis qu'implorer mon juge.
15Amah, diktatta zongleng, ka dawng kei ding hi; ka gal kiangah thilngetna ka bawl ding.
16Et quand il m'exaucerait, si je l'invoque, Je ne croirais pas qu'il eût écouté ma voix,
16Samta leng la, huan honna dawngta leh; himahleh ka aw a ngaikhia chih ka um kei ding hi.
17Lui qui m'assaille comme par une tempête, Qui multiplie sans raison mes blessures,
17Huihpiin aman a honkitamsaka, a san omlouin ka liamnate a pungsak hi.
18Qui ne me laisse pas respirer, Qui me rassasie d'amertume.
18Ka nak a honphal keia, himahleh thangpaihnain a hondimsak hi.
19Recourir à la force? Il est tout-puissant. A la justice? Qui me fera comparaître?
19Hatna thu gen leng, ngaiin, Amah a hat hi: huan vaihawmna thu, kuan hun a pe dia?
20Suis-je juste, ma bouche me condamnera; Suis-je innocent, il me déclarera coupable.
20Diktatta zongleng, ka kamin a honmohpaih hi: hoihkim ta zongleng, hoihlouin a hontelsak ding hi.
21Innocent! Je le suis; mais je ne tiens pas à la vie, Je méprise mon existence.
21Hoih kim mahleng, ka kilimsak kei; ka hinna ka musit.
22Qu'importe après tout? Car, j'ose le dire, Il détruit l'innocent comme le coupable.
22Khat ahi veka; huaijiakin, Hoihkim leh gilou a hihse tuak, ka chi
23Si du moins le fléau donnait soudain la mort!... Mais il se rit des épreuves de l'innocent.
23Jepnain thakhatin hihlum leh, mi hoih thuakna a nuihsan ding hi.
24La terre est livrée aux mains de l'impie; Il voile la face des juges. Si ce n'est pas lui, qui est-ce donc?
24Lei mi gilou khuta piakin a om: huaia vaihawmmite maitangte a tuama; amah ahihkeileh, kua a hita dia?
25Mes jours sont plus rapides qu'un courrier; Ils fuient sans avoir vu le bonheur;
25Tuin ka nite laitaipihmi sangin a kinjaw: a tai mang ua, hoih a mu kei uh.
26Ils passent comme les navires de jonc, Comme l'aigle qui fond sur sa proie.
26Long kinte bangin a pai mang uhi: muvanlai samat tunga ngumkiak bangin.
27Si je dis: Je veux oublier mes souffrances, Laisser ma tristesse, reprendre courage,
27Ka phunna ka mang ngilh dia, ka mel lungkham ka pai dia, ka kipak ding, chi leng.
28Je suis effrayé de toutes mes douleurs. Je sais que tu ne me tiendras pas pour innocent.
28Ka lungkhamna tengteng ka laua, hoih non sa kei ding chih ka thei hi.
29Je serai jugé coupable; Pourquoi me fatiguer en vain?
29Mohpaihin ka om dia; ahihleh bangdia a thawna semgim ka hia?
30Quand je me laverais dans la neige, Quand je purifierais mes mains avec du savon,
30Vuk tuiin kisilin, ka khutte huchitakin siangsak ngeitak leng;
31Tu me plongerais dans la fange, Et mes vêtements m'auraient en horreur.
31Hinapiin guam sungah na honpai lut thou dia, huan keimah puanten a hon kih ding uh.
32Il n'est pas un homme comme moi, pour que je lui réponde, Pour que nous allions ensemble en justice.
32Kei bangin, amah lah mihing ahi keia, amah ka dawn theihna dingin, vaihawmnaa ka hoh khawm theihna ding un.
33Il n'y a pas entre nous d'arbitre, Qui pose sa main sur nous deux.
33Ka kikal uah kou gel honmat theihna dingin, thulaigenmi a om kei hi.
34Qu'il retire sa verge de dessus moi, Que ses terreurs ne me troublent plus;
34Kei akipanin achiang la meng henla a kihtakhuainain kei honlausak kei hen:Huaichiangin thu ka gen dia, amah ka lau kei ding: keimah ah lah huchibang ka hi ngal kei a.
35Alors je parlerai et je ne le craindrai pas. Autrement, je ne suis point à moi-même.
35Huaichiangin thu ka gen dia, amah ka lau kei ding: keimah ah lah huchibang ka hi ngal kei a.