German: Schlachter (1951)

Estonian

Joshua

14

1Das ist es aber, was die Kinder Israel im Lande Kanaan geerbt haben, was Eleasar, der Priester, und Josua, der Sohn Nuns, und die obersten Väter der Stämme der Kinder Israel unter sie ausgeteilt haben,
1Ja need on maa-alad, mis Iisraeli lapsed said pärisosaks Kaananimaal, mis neile pärisosaks andsid preester Eleasar ja Joosua, Nuuni poeg, ja Iisraeli laste suguharude perekondade peamehed,
2als sie es durch das Los unter sie teilten, wie der HERR durch Mose geboten hatte, es den neunundeinhalb Stämmen zu geben.
2pärisosaks liisu läbi, nagu Issand Moosese läbi oli käskinud anda üheksale ja poolele suguharule.
3Denn den zwei Stämmen und dem halben Stamm hatte Mose ihr Erbteil jenseits des Jordan gegeben; den Leviten aber hatte er kein Erbteil unter ihnen gegeben.
3Sest Mooses oli kahele ja poolele suguharule andnud pärisosa sealpool Jordanit ja leviitidele ta ei olnud andnudki pärisosa nende keskel -
4Denn die Kinder Joseph bildeten zwei Stämme, Manasse und Ephraim. Darum gaben sie den Leviten keinen Teil am Landbesitz, sondern nur Städte, um darin zu wohnen, und ihre Weideplätze für ihr Vieh und ihre Güter.
4Joosepi lapsi oli aga kaks suguharu - Manasse ja Efraim - ja leviitidele ei antudki maast osa, vaid ainult linnad elamiseks juurdekuuluvate karjamaadega nende karjade ja omandi jaoks.
5Wie der HERR dem Mose geboten hatte, also taten die Kinder Israel und teilten das Land.
5Nõnda nagu Issand Moosest oli käskinud, nõnda Iisraeli lapsed tegid, ja nad jaotasid maa.
6Da traten die Kinder Juda zu Josua in Gilgal, und Kaleb, der Sohn Jephunnes, der Kenisiter, sprach zu ihm: Du weißt, was der HERR zu Mose, dem Mann Gottes, meinet und deinetwegen zu Kadesch-Barnea gesagt hat.
6Siis astusid Juuda lapsed Gilgalis Joosua ette, ja kenislane Kaaleb, Jefunne poeg, ütles temale: 'Sina tead seda sõna, mis Issand ütles minu ja sinu kohta jumalamehele Moosesele Kaades-Barneas.
7Ich war vierzig Jahre alt, als mich Mose, der Knecht des HERRN, von Kadesch-Barnea aussandte, das Land auszukundschaften, und ich brachte ihm Bericht, so wie es mir ums Herz war.
7Mina olin nelikümmend aastat vana, kui Issanda sulane Mooses läkitas mind Kaades-Barneast maad kuulama ja ma tõin temale sõnumeid oma parima arusaamise järgi.
8Aber meine Brüder, die mit mir hinaufgezogen waren, machten dem Volk das Herz verzagt; ich aber folgte dem HERRN, meinem Gott, gänzlich nach.
8Aga mu vennad, kes olid käinud koos minuga, tegid rahva südame araks, kuna mina käisin täiesti Issanda, oma Jumala järel.
9Da schwur mir Mose an demselben Tag und sprach: Das Land, darauf du mit deinem Fuß getreten bist, soll dein und deiner Kinder Erbteil sein ewiglich, weil du dem HERRN, meinem Gott, gänzlich nachgefolgt bist!
9Siis Mooses vandus sel päeval, öeldes: Tõesti, maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Issanda, mu Jumala järel!
10Und nun siehe, der HERR hat mich leben lassen, wie er geredet hat. Und es sind nunmehr fünfundvierzig Jahre, seit der HERR solches zu Mose sagte, als Israel in der Wüste wandelte. Und nun siehe, ich bin heute fünfundachtzig Jahre alt
10Ja nüüd, vaata, Issand on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Issand kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrbes. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana.
11und bin noch heute so stark, wie ich war an dem Tage, als mich Mose aussandte; wie meine Kraft damals war, also ist sie auch jetzt, zu streiten und aus und einzuziehen.
11Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.
12Und nun, so gib mir dieses Gebirge, davon der HERR geredet hat an jenem Tage; denn du hörtest an demselben Tage, daß die Enakiter darauf wohnen und daß es große und feste Städte hat; vielleicht wird der HERR mit mir sein, daß ich sie vertreibe, wie der HERR geredet hat!
12Anna siis nüüd mulle see mäestik, millest Issand sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Issand minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Issand on öelnud.'
13Da segnete ihn Josua und gab also Kaleb, dem Sohn Jephunnes, Hebron zum Erbteil.
13Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile, Jefunne pojale.
14Daher ward Hebron das Erbteil Kalebs, des Sohnes Jephunnes, des Kenisiters, bis auf diesen Tag, weil er dem HERRN, dem Gott Israels, gänzlich nachgefolgt war.
14Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.
15Aber Hebron hieß vor Zeiten Kirjat-Arba. Der war der größte Mann unter den Enakitern. Und das Land ruhte aus vom Kriege.
15Aga Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; Arba oli olnud suurim mees anaklaste hulgas. Ja maa puhkas sõjast.