1A prédikátornak, Dávid fiának, Jeruzsálem királyának beszédei.
1Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.
2Felette nagy hiábavalóság, azt mondja a prédikátor; felette nagy hiábavalóság! Minden hiábavalóság!
2'Tühisuste tühisus,' ütleb Koguja, 'tühisuste tühisus, kõik on tühine!'
3Micsoda haszna van az embernek minden õ munkájában, melylyel munkálkodik a nap alatt?
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?
4Egyik nemzetség elmegy, és a másik eljõ; a föld pedig mindörökké megmarad.
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.
5És a nap feltámad, és elnyugszik a nap; és az õ helyére siet, a hol õ [ismét] feltámad.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb.
6Siet délre, és átmegy észak felé; körbe-körbe siet a szél, és a maga keringéséhez visszatér a szél.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku.
7Minden folyóvíz siet a tengerbe; mindazáltal a tenger mégis meg nem telik: akármicsoda helyre a folyóvizek siessenek, ugyanazon helyre térnek vissza.
7Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.
8Minden dolgok [mint] fáradoznak, senki ki nem mondhatja; nem elégednék meg a szem látván, sem be nem teljesednék hallásával a fül.
8Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
9A mi volt, ugyanaz, a mi ezután is lesz, és a mi történt, ugyanaz, a mi ezután is történik; és semmi nincs új dolog a nap alatt.
9Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all.
10Van valami, a mirõl mondják: nézd ezt, új ez; régen volt már száz esztendõkön át, melyek mi elõttünk voltak.
10Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.
11Nincs emlékezet az elõbbiekrõl; azonképen az utolsó dolgokról is, melyek jövendõk, nem lesz emlékezet azoknál, a kik azután lesznek.
11Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
12Én prédikátor, királya voltam Izráelnek Jeruzsálemben.
12Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas.
13És adám az én elmémet mindazok vizsgálására és bölcsen való tudakozására, melyek lesznek az ég alatt. Ez gonosz hiábavaló foglalatosság, melyet adott Isten az emberek fiainak, hogy gyötrõdjenek vele.
13Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.
14Láttam minden dolgokat, melyek lesznek a nap alatt, és ímé minden csak hiábavalóság, és a léleknek gyötrelme!
14Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
15Az egyenetlen meg nem egyenesíthetõ, és a fogyatkozás meg nem számlálható.
15Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole.
16Szóltam az én elmémmel, mondván: ímé, én nagygyá lettem, és gyûjtöttem bölcseséget mindazok felett, a kik fõk voltak én elõttem Jeruzsálemben, és az én elmém bõven látott bölcseséget és tudományt!
16Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi.
17Adtam annakfelette az én elmémet a bölcseségnek tudására, és az esztelenségnek és bolondságnak megtudására. Megtudtam, hogy ez is a lélek gyötrelme.
17Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine.
18Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.