1Mikor a fejedelemnek haragja felgerjed te ellened, a te helyedet el ne hagyjad; mert a szelídség nagy bûnöket lecsendesít.
1Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.
2Van egy gonosz, a melyet láttam a nap alatt, mintha tévedés volna, a mely a fejedelemtõl származik.
2Targa süda hoiab paremale ja albi süda pahemale.
3[Hogy] a bolondság nagy méltóságra helyeztetett, a gazdagok pedig alacsony [sors]ban ülnek.
3Teed käieski puudub albil mõistus, ja igaühele ilmneb, et ta on alp.
4Láttam, hogy a szolgák lovakon [ültek;] a fejedelmek pedig gyalog mentek a földön, mint a szolgák.
4Kui valitseja viha tõuseb sinu vastu, siis ära jäta maha oma kohta, sest kannatlikkus hoiab ära suuri patte.
5A ki vermet ás, abba beesik; és a ki a gyepût elhányja, megmarja azt a kígyó.
5Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see,
6A ki a köveket helyökbõl kihányja, fájdalmat szenved azok miatt; a ki hasogatja a fát, veszedelemben forog a miatt.
6rumalus pannakse kõrgele kohale, suured ja rikkad aga istuvad madalal.
7Ha a vas megtompul, és annak élit meg nem köszörüli az ember, akkor erejét kell megfeszíteni; a bölcseség pedig [minden dolognak] eligazítására nagy elõmenetel.
7Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja vürste käivat maas otsekui sulased.
8Ha megharap a kígyó, a míg meg nem varázsoltatott, azután semmi haszna nincsen a varázslónak.
8Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse, ja kes müüri maha kisub, seda salvab madu.
9A bölcs ember szájának beszédei kedvesek; a bolondnak pedig ajkai elnyelik õt.
9Kes kive kangutab, teeb enesele häda, kes puid lõhub, ohustab ennast.
10Az õ szája beszédinek kezdete bolondság, és az õ szája [beszédinek] vége gonosz balgatagság.
10Kui raud on nüri ja tera ei ihuta, siis tuleb jõudu pingutada; aga tulemuseks on tarkus tarvilik.
11És a bolond szaporítja a szót, [pedig] nem tudja az ember, a mi következik, és a mi utána lesz, kicsoda mondja meg azt néki?
11Kui madu salvab, enne kui on lausutud, siis pole lausujast mingit kasu.
12A bolondnak munkája elfárasztja õt, mert a városba sem tud menni.
12Sõnad targa suust toovad poolehoidu, aga albi neelavad ta oma huuled:
13Jaj néked ország, kinek a te királyod gyermek; és a te fejedelmid reggel esznek.
13tema kõne algus on alpimine ja tema kõne lõpp on kurjakuulutav meeletus.
14Boldog vagy te ország, kinek a te királyod nemes ember, és a te fejedelmid idejében esznek a [testnek] erejéért és nem az italért.
14Alp teeb palju sõnu, ent ükski inimene ei tea, mis tuleb, ja kes ütleks temale, mis sünnib pärast teda?
15A restség miatt elhanyatlik a házfedél, és a kezek restsége miatt csepeg a ház.
15Albi vaev väsitab seda, kes linnateed ei tunne.
16Vígasságnak okáért szereznek lakodalmat, és a bor vídámítja meg az élõket: és a pénz szerzi meg mindezeket.
16Häda sulle, maa, kui su kuningaks on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul!
17Még a te gondolatodban is a királyt ne átkozd, és a te ágyasházadban is gonoszt a gazdagnak ne mondj: mert az égi madár is elviszi a szót, és a szárnyas állat is bevádolná a te beszédedet.
17Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud!
18Suure laiskuse pärast vajuvad sarikad, ja kui käsi süles peetakse, tilgub koda läbi.
19Mõnu pärast valmistatakse rooga, vein teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike.
20Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!