1Van egy gonosz, a melyet láttam a nap alatt, és nagy [baj] az az emberen;
1On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal:
2Mikor valakinek az Isten ád gazdagságot és kincseket és tisztességet, és semmi nélkül nem szûkölködik, valamit kivánhat lelkének, és az Isten nem engedi néki, hogy éljen azzal, hanem más ember él azzal: ez hiábavalóság és gonosz nyavalya!
2Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras. See on tühi töö ja tõsine kannatus!
3Ha száz gyermeket szül is valaki, és sok esztendeig él, úgy hogy az õ esztendeinek napja sok, de az õ lelke a jóval meg nem elégszik, és nem lesz temetése néki: azt mondom, hogy jobb annál az idétlen gyermek,
3Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma hüvest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema.
4Mert hiábavalóságra jött, setétségben megy el, és setétséggel fedeztetik be neve,
4Sest see tuleb olematusest ja läheb pimedusse, ja pimedus peidab ta nime.
5A napot sem látta és nem ismerte; tûrhetõbb ennek állapotja, hogynem amannak.
5Ta pole päikest näinud ega tundnud, ja temale ei saa osaks isegi mitte matust - ometi on tal rohkem rahu kui tollel.
6Hogyha kétezer esztendõt élt volna is, és a jóval nem élt: avagy nem ugyanazon egy helyre megy-é minden?
6Isegi kui ta elaks kaks korda tuhat aastat, head ta siiski ei näe - jah, eks kõik lähe ühte paika!
7Az embernek minden munkája szájáért van; mindazáltal az õ kívánsága be nem telik.
7Kogu inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu täis!
8Mert miben különbözik a bölcs a bolondtól, és miben a szegény, a ki az élõk elõtt járni tud?
8Sest mis kasu on albiga võrreldes targal, ja mis on kannatajal sellest, et ta oskab elada elavate ees?
9Jobb, a mit ember szemmel lát, hogynem a lélek kivánsága; ez is hiábavalóság és a léleknek gyötrelme!
9Parem on see, mis silmaga on näha, kui rahuldamata himu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!
10Valami van, régen ráadatott nevezete, és bizonyos dolog, hogy mi lesz az ember, és nem perlekedhetik azzal, a ki hatalmasb nálánál.
10Mis sünnib, on juba ammu määratud; ja on teada, et ta on inimene, ja ei suuda vaielda sellega, kes on temast vägevam.
11Mert van sok beszéd, a mely a hiábavalóságot szaporítja; és mi haszna van az embernek [abban?]
11Sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust. Mis kasu on inimesel sellest?
12Mert kicsoda tudhatja, mi legyen az embernek jó e világon, az õ hiábavaló élete napjainak száma szerint, a melyeket mintegy árnyékot tölt el? Kicsoda az, a ki megmondhatná az embernek, mi következik õ utána a nap alatt?
12Sest kes teab, mis on inimesele hea siin elus, tema tühise elu üürikesil päevil, mida ta veedab varjuna? Sest kes ütleb inimesele, mis pärast teda sünnib päikese all?