1Ímé az én szolgám, a kit gyámolítok, az én választottam, a kit szívem kedvel, lelkemet adtam õ belé, törvényt beszél a népeknek.
1Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse.
2Nem kiált és nem lármáz, és nem hallatja szavát az utczán.
2Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail.
3Megrepedt nádat nem tör el, a pislogó gyertya belet nem oltja ki, a törvényt igazán jelenti meg.
3Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust.
4Nem pislog és meg nem reped, míg a földön törvényt tanít, és a szigetek várnak tanítására.
4Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.
5Így szól az Úr Isten, a ki az egeket teremté és kifeszíté, és kiterjeszté termésivel a földet, a ki lelket ád a rajta lakó népnek, és leheletet a rajta járóknak:
5Nõnda ütleb Jumal, Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu selle rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad:
6Én, az Úr, hívtalak el igazságban, és fogom kezedet, és megõrizlek és népnek szövetségévé teszlek, pogányoknak világosságává.
6Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks,
7Hogy megnyisd a vakoknak szemeit, hogy a foglyot a tömlöczbõl kihozzad, és a fogházból a sötétben ülõket.
7avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast.
8Én vagyok az Úr, ez a nevem, és dicsõségemet másnak nem adom, sem dicséretemet a bálványoknak.
8Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.
9A régiek ímé beteltek, és most újakat hirdetek, mielõtt meglennének, tudatom veletek.
9Vaata, eelmised sündmused on aset leidnud ja ma kuulutan uusi; enne kui need toimuma hakkavad, teen ma need teile teatavaks.
10Énekeljetek az Úrnak új éneket, és dicséretét a földnek határairól, ti, a tenger hajósai és teljessége, a szigetek és azoknak lakói.
10Laulge Issandale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Ilutsegu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud!
11Emeljék fel [szavokat] a puszta és annak városai, a faluk, a melyekben Kédár lakik, ujjongjanak a kõsziklák lakói, a hegyeknek tetejérõl kiáltsanak.
11Tõstku häält kõrb ja selle linnad, külad, kus Keedar elab! Kaljude elanikud hõisaku, hüüdku valjusti mägede tippudelt!
12Adják az Úrnak a dicsõséget, és dicséretét hirdessék a szigetekben.
12Andku nad Issandale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!
13Az Úr, mint egy hõs kijõ, [és] mint hadakozó felkölti haragját, kiált, sõt rivalg és ellenségein erõt vesz.
13Issand läheb välja nagu kangelane, ta õhutab võitlusindu otsekui sõjamees; ta tõstab sõjakisa, hüüab valjusti, astub võidukalt oma vaenlaste vastu.
14Régtõl fogva hallgattam, néma voltam, magamat megtartóztatám: [most] mint a szülõ nõ nyögök, lihegek és fúvok!
14Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
15Elpusztítok hegyeket és halmokat, és megszáraztom minden fûvöket, szigetekké teszek folyamokat, és tavakat kiszáraztok.
15Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaks.
16A vakokat oly úton vezetem, a melyet nem ismernek, járatom õket oly ösvényeken, a melyeket nem tudnak; elõttök a sötétséget világossággá teszem, és az egyenetlen földet egyenessé; ezeket cselekszem velök, és õket el nem hagyom.
16Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata.
17Meghátrálnak [és] mélyen megszégyenülnek, a kik a bálványban bíznak, a kik ezt mondják az öntött képnek: Ti vagytok a mi isteneink!
17Aga taganema ja häbenema peavad need, kes loodavad nikerdatud kujude peale, kes ütlevad valatud kujudele: 'Teie olete meie jumalad!'
18Oh, ti süketek, halljatok, és ti vakok, lássatok!
18Kurdid, kuulge, ja pimedad, tõstke oma pilk üles, et te näeksite!
19Kicsoda vak, ha nem az én szolgám? és olyan süket, mint az én követem, a kit elbocsátok? Ki olyan vak, mint a békességgel megajándékozott, és olyan vak, mint az Úr szolgája?
19Kes on pime, kui mitte mu sulane, ja kurt nagu mu käskjalg, kelle ma läkitan? Kes on nõnda pime nagu mu usaldusmees ja nõnda pime nagu Issanda sulane?
20Sokat láttál, de nem vetted eszedbe; fülei nyitvák, de nem hall.
20Sa oled näinud palju, aga ei ole tähele pannud; kõrvad on küll lahti, aga sa ei kuule.
21Az Úr igazságáért azt akarta, hogy a törvényt nagygyá teszi és dicsõségessé.
21Issandale meeldis oma õigluse pärast teha Seadus suureks ja võimsaks.
22De e nép kiraboltatott és eltapodtatott, bilincsbe verve tömlöczben mindnyájan, és fogházakban rejtettek el, prédává lettek és nincs szabadító; ragadománynyá lettek és nincsen, a ki mondaná: add vissza!
22Ja see on paljaksriisutud ja rüüstatud rahvas: nad kõik on pandud aukudesse ja peidetud vangikodadesse; nad on jäänud saagiks ja päästjat ei ole, rüüsteks, ja ükski ei ütle: 'Anna tagasi!'
23Ki veszi ezt közületek fülébe? a ki figyelne és hallgatna ezután!
23Kes teist võtab seda kuulda, paneb tähele ja kuuleb tuleviku tarvis?
24Ki adta ragadományul Jákóbot és Izráelt a prédálóknak? Avagy nem az Úr- é, a ki ellen vétkezénk, és nem akartak járni útain és nem hallgattak az Õ törvényére?
24Kes andis Jaakobi rüüstata ja Iisraeli riisujate kätte? Kas mitte Issand, kelle vastu me pattu tegime, kelle teedel ei tahetud käia ja kelle Seadust ei tahetud kuulda?
25Ezért ontá ki reá búsulásának haragját és a had erejét; körülte lángolt az, de õ nem értett; és égett benne, de nem tért eszére!
25Seepärast ta valas tema peale oma vihalõõma ja sõjajõu: see põletas teda igalt poolt, kuid ta ei saanud targaks; kõrvetas teda, kuid ta ei võtnud seda südamesse.