1És most, oh Jákób, így szól az Úr, a te Teremtõd, és a te alkotód, Izráel: Ne félj, mert megváltottalak, neveden hívtalak téged, enyém vagy!
1Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!
2Mikor vizen mégy át, én veled vagyok, és ha folyókon, azok el nem borítnak, ha tûzben jársz, nem égsz meg, és a láng meg nem perzsel téged.
2Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.
3Mert én vagyok az Úr, a te Istened, Izráelnek Szentje, a te megtartód, adtam váltságodba Égyiptomot, Kúst és Sebát helyetted.
3Sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja; su lunahinnaks ma annan Egiptuse, sinu asemel Etioopia ja Seba.
4Mivel kedves vagy az én szemeimben, becses vagy és én szeretlek: embereket adok helyetted, és népeket a te életedért:
4Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.
5Ne félj, mert én veled vagyok, napkeletrõl meghozom magodat, és napnyugotról egybegyûjtelek.
5Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt.
6Mondom északnak: add meg; és délnek: ne tartsd vissza, hozd meg az én fiaimat messzünnen, és leányimat a földnek végérõl,
6Ma ütlen põhjamaale: Anna! ja lõunamaale: Ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest,
7Mindent, a ki csak az én nevemrõl neveztetik, a kit dicsõségemre teremtettem, a kit alkottam és készítettem!
7kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning valmis teinud!
8Hozd ki a vak népet, a melynek szemei vannak, és a süketeket, a kiknek füleik vannak!
8Too välja pime rahvas, kellel siiski on silmad, ja kurdid, kellel siiski on kõrvad!
9Minden népek gyûljenek egybe, és seregeljenek össze a népségek: ki hirdethet közülök ilyet? Vagy a régieket tudassák velünk, állítsák elõ tanuikat, hogy igazuk legyen, hogy ezek hallván, ezt mondják: Igaz.
9Kõik paganad on kogunenud ühte ja rahvad on kokku tulnud. Kes neist saaks jutustada niisuguseid asju ja kuulutada meile endisi sündmusi? Toogu nad oma tunnistajad ja õigustagu endid, las need kuulda ning öelda: 'See on tõsi!'
10Ti vagytok az én tanuim, így szól az Úr; és szolgám, a kit elválasztottam, hogy megtudjátok és higyjetek nékem és megértsétek, hogy én vagyok az, elõttem Isten nem alkottatott, és utánam nem lesz!
10Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, ja minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see: enne mind ei ole olnud ühtegi jumalat ega tule ühtegi pärast mind.
11Én, én vagyok az Úr, és rajtam kivül nincsen szabadító!
11Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina.
12Én hirdettem, és megtartottam, és megjelentettem, és nem volt idegen [isten] köztetek, és ti vagytok az én tanuim, így szól az Úr, hogy én Isten vagyok.
12Mina olen teatavaks teinud, päästnud ja kuulutanud, aga mitte mõni võõras teie hulgas; teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, et mina olen Jumal.
13Mostantól fogva is én az leszek, és nincs, a ki az én kezembõl kimentsen; cselekszem, és ki változtatja azt meg?
13Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest. Mina teen, ja kes saaks seda takistada?
14Így szól az Úr, a ti megváltótok, Izráel Szentje. Ti értetek küldöttem el Bábelbe, és leszállítom mindnyájokat, mint menekülõket a Káldeusokkal együtt vídámságuk hajóiba.
14Nõnda ütleb Issand, teie lunastaja, Iisraeli Püha: teie pärast ma läkitan Paabelisse, ja toon alla kõik põgenikud, ka kaldealased, käratsedes laevadesse.
15Én az Úr vagyok, szent [Istene]tek, Izráelnek teremtõje, királyotok.
15Mina, Issand, olen teie Püha, mina, Iisraeli Looja, olen teie kuningas.
16Így szól az Úr, a ki a tengeren utat csinál, és a hatalmas vizeken ösvényt,
16Nõnda ütleb Issand, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette,
17A ki kihozott szekeret és lovat, sereget és vitézt; együtt hevernek ottan, nem kelnek föl, kialudtak, mint gyertyabél elhamvadának!
17kes tõi välja vankrid ja hobused, väe ja vägevad mehed; need lamavad üheskoos ega tõuse enam, nad on vaibunud, kustunud otsekui taht.
18Ne emlékezzetek a régiekrõl, és az elõbbiekrõl ne gondolkodjatok!
18Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud.
19Ímé, újat cselekszem; most készül, avagy nem tudjátok még? Igen, a pusztában utat szerzek, és a kietlenben folyóvizeket.
19Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.
20Dicsõítni fog engem a mezõ vada, a sakálok és struczok, hogy vizet szereztem a pusztában; a kietlenben folyóvizeket, hogy választott népemnek inni adjak.
20Mind austavad metsloomad, ðaakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrbes vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast.
21A nép, a melyet magamnak alkoték, hirdesse dicséretemet!
21Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest.
22És még sem engem hívtál segítségül Jákób, hanem megfáradtál én bennem Izráel!
22Aga ei ole sina, Jaakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael, minu pärast vaeva näinud.
23Nem adtad nékem égõáldozatul bárányaidat, és áldozataiddal nem dicsõítettél engem; nem terheltelek ételáldozattal, és tömjénnel nem fárasztottalak.
23Sina ei ole mulle toonud oma põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina ei ole sind pannud orjama roaohvriga ega ole vaevanud viirukiga.
24Nem vettél pénzen nékem jóillatú nádat, és áldozataid kövérével jól nem tartottál, csak bûneiddel terhelél, vétkeiddel fárasztál engemet.
24Sina ei ole mulle ostnud raha eest kalmuseid ega ole mind küllastanud oma tapaohvrite rasvaga, vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega.
25Én, én vagyok, a ki eltörlöm álnokságaidat enmagamért, és bûneidrõl nem emlékezem meg!
25Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.
26Juttasd eszembe, no pereljünk együtt, beszéld el, hogy igaznak találtassál!
26Tuleta mulle meelde, käigem isekeskis kohut, räägi sina, et sa võiksid õigeks saada.
27Az elsõ atyád vétkezett, és tanítóid elpártoltak tõlem!
27Su esiisa tegi pattu ja su eestkõnelejad astusid üles mu vastu.
28Ezért én is megfertõztettem a szent fejedelmeket, és veszedelemre adám Jákóbot, és gyalázatra Izráelt!
28Seepärast ma teotasin pühamu vürste, jätsin Jaakobi hävima ja Iisraeli laimualuseks.