1Dávid zsoltára. figyelmezz szavamra, mikor hívlak téged.
1Taaveti laul. Issand, ma hüüan sind appi, tõtta mu juurde; kuule mu häält, kui ma hüüan su poole!
2Mint jóillatú füst jusson elõdbe imádságom, [s] kezem felemelése estvéli áldozat [legyen.]
2Olgu mu palve suitsutusohvriks su palge ees, ja mu käte tõstmine olgu õhtuseks roaohvriks!
3Tégy Uram závárt az én szájamra; õriztessed az én ajkaim nyílását!
3Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!
4Ne engedd szívemet rosszra hajlani, hogy istentelenül ne cselekedjem a gonosztevõ emberekkel egybe; és ne egyem azoknak kedvelt ételébõl!
4Ära lase mu südant pöörduda paha asja poole, et ma üleannetult teeksin ülekohtu tegusid õeluses koos meestega, kes teevad nurjatust, ega sööks nende maiuspalasid!
5Ha igaz fedd engem: jól van az; ha dorgál engem: mintha fejem kenné. Nem vonakodik fejem, sõt még imádkozom is értök nyavalyájokban.
5Õige löögu mind; see on heldus! Ja ta nuhelgu mind; see on õli mu pea peale! Ärgu mu pea keeldugu sellest! Sest veel pisut aega, ja minu palve läheb täide nende õnnetustes!
6Ha sziklához paskoltatnak az õ bíráik, akkor hallgatják az én beszédeimet, mert gyönyörûségesek.
6Kui nende valitsejad tõugatakse kaljudelt, siis kõik mõistavad, kui õiged on minu sõnad.
7Mint a ki a földet vágja és hányja, úgy szóratnak szét csontjaik a Seol torkában.
7Nagu maad oleks küntud ja lõhestatud, nõnda pillutatakse nende luud surmavalla suhu.
8De az én szemeim, Uram Isten, rajtad csüggenek; hozzád folyamodom: ne oltsd el életemet!
8Sest mu silmad, Issand Jumal, vaatavad sinule. Sinu juures ma otsin pelgupaika, ära lase mu hinge hukka minna!
9Õrizz meg a tõrtõl, a mit elém hánytak, és a gonosztevõknek hálóitól!
9Hoia mind paela eest, mis mulle on pandud, ja nurjatusetegijate püünise eest!
10Essenek az álnokok saját tõreikbe; míg én egyben általmegyek!
10Õelad langegu üheskoos oma võrkudesse, kuni mina neist mööda lähen!