1Dávid zsoltára; fia, Absolon elõl való futásakor.
1Taaveti laul, kui ta oma poja Absalomi eest põgenes:
2Uram! mennyire megsokasodtak ellenségeim! sokan vannak a reám támadók!
2Issand, kui palju on mul vaenlasi, palju on neid, kes tõusevad mu vastu.
3Sokan mondják az én lelkem felõl: Nincs számára segítség Istennél, Szela.
3Paljud ütlevad mu hingele: 'Ei ole temal päästet Jumalas!' Sela.
4De te, oh Uram! paizsom vagy nékem, dicsõségem, az, a ki felmagasztalja az én fejemet.
4Aga sina, Issand, oled kilbiks mu ees, minu au, sa tõstad mu pea üles.
5Felszóval kiálték az Úrhoz, és õ meghallgata engemet, az õ szentsége hegyérõl. Szela.
5Oma häälega ma hüüan Issanda poole ja ta vastab minule oma pühalt mäelt. Sela.
6Én lefekszem és elalszom; felébredek, mert az Úr támogat engem.
6Ma heitsin maha ja uinusin; ma ärkasin unest, sest Issand toetab mind.
7Nem félek sok ezernyi néptõl sem, a mely köröskörül felállott ellenem.
7Ei ma karda rahva musttuhandeid, kes igalt poolt on endid seadnud minu vastu.
8Kelj fel Uram, tarts meg engem Istenem, mert te verted arczul minden ellenségemet; a gonoszok fogait összetörted. [ (Psalms 3:9) Az Úré a szabadítás; [legyen] a te népeden a te áldásod. Szela. ]
8Tõuse, Issand, päästa mind, mu Jumal! Sest kõiki mu vaenlasi oled sa löönud vastu lõugu, sa oled murdnud õelate hambad.
9Issanda käes on pääste. Su rahvale tulgu sinu õnnistus! Sela.