1Az éneklõmesternek, Dávid zsoltára.
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Te benned bíztam, Uram! Ne szégyenüljek meg soha; igazságoddal szabadíts meg engem.
2Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3Hajtsd hozzám füledet, hamar szabadíts meg; légy nékem erõs kõszálam, erõdített házam, hogy megtarts engem.
3Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Mert kõsziklám és védõváram vagy te; vezess hát engem a te nevedért és vezérelj engemet.
4Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5Ments ki engem a hálóból, a melyet titkon vetettek nékem; hiszen te vagy az én erõsségem.
5Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6Kezedre bízom lelkemet, te váltasz meg engemet, oh Uram, hûséges Isten.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7Gyûlölöm a hazug hiúságok híveit, és az Úrban bízom én.
7Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8Hadd vigadjak és örüljek a te kegyelmednek, a miért meglátod nyomorúságomat [és] megismered a háborúságokban lelkemet;
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9És nem rekesztesz be engem ellenség kezébe, [sõt] tágas térre állatod lábaimat.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10Könyörülj rajtam, Uram, mert szorongattatom; elsenyved a búbánat miatt szemem, lelkem, testem.
10Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Mert bánatban enyészik életem, és sóhajtásban [múlnak] éveim; bûnöm miatt roskadoz erõm, és kiasznak csontjaim.
11Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12Temérdek üldözõm miatt csúfsággá lettem, kivált szomszédaimé, és ismerõseimnek félelmévé; a kik az utczán látnak, elfutnak tõlem.
12Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13Töröltettem, akár a halott, az emlékezetbõl; olyanná lettem, mint az elroshadt edény.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Mert hallottam sokak rágalmát, iszonyatosságot mindenfelõl, a mint együtt tanácskoztak ellenem, és tervezték, hogy elrabolják lelkemet.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15De én benned bízom, Uram! Azt mondom: Te vagy Istenem.
15Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: 'Sina oled mu Jumal!'
16Életem ideje kezedben van: szabadíts meg ellenségeim kezébõl és üldözõimtõl.
16Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17Világosítsd meg orczádat a te szolgádon, tarts meg engem jóvoltodból.
17Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18Uram, ne szégyenüljek meg, mivelhogy hívlak téged; a gonoszok szégyenüljenek meg [és] pusztuljanak a Seolba.
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19A hazug ajkak némuljanak el, a melyek vakmerõen szólnak az igaz ellen, kevélységgel és megvetéssel.
19Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20Mily bõséges a te jóságod, a melyet fentartasz a téged félõknek, [és] megbizonyítasz a te benned bízókon az emberek fiai elõtt.
20Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21Elrejted õket a te orczádnak rejtekében az emberek zendülései elõl; sátorban õrzöd õket a perpatvarkodó nyelvektõl.
21Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22Áldott az Úr, hogy csodálatossá tette kegyelmét rajtam, mint egy megerõsített városon!
22Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23Én ugyan azt gondoltam ijedtemben: Elvettettem szemeid elõl; de mégis, meghallgattad esedezéseimnek szavát, mikor kiáltottam hozzád.
23Mina ütlesin oma hädas: 'Ma olen ära lõigatud su silma eest!' Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24Szeressétek az Urat mind ti õ kedveltjei; a híveket megõrzi az Úr és bõven megfizet a kevélyen cselekvõknek! [ (Psalms 31:25) Legyetek erõsek és bátorodjék a ti szívetek mindnyájan, a kik várjátok az Urat! ]
24Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
25Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!