1Dávid zsoltára emlékeztetõül.
1Taaveti laul patu tunnistamisel.
2Uram, haragodban ne fenyíts meg engem; felgerjedésedben ne ostorozz meg engem!
2Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
3Mert nyilaid belém akadtak, és kezed rám nehezült.
3Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse ja su käsi vajub mu peale.
4Nincs épség testemben a te haragodtól; nincs békesség csontjaimban vétkeim miatt.
4Ei ole midagi tervet mu lihas sinu pahameele pärast; ei ole rahu mu kontides mu patu pärast.
5Mert bûneim elborítják fejemet; súlyos teherként, erõm felett.
5Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda.
6Megsenyvedtek, megbûzhödtek sebeim oktalanságom miatt.
6Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast.
7Lehorgadtam, meggörbedtem nagyon; naponta szomorúan járok.
7Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.
8Mert derekam megtelt gyulladással, és testemben semmi ép sincsen.
8Sest mu puusad on täis põletikku ega ole midagi tervet mu lihas.
9Erõtlen és összetört vagyok nagyon, s szívem keserûsége miatt jajgatok.
9Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.
10Uram, elõtted van minden kívánságom, és nincs elõled elrejtve az én nyögésem!
10Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
11Szívem dobogva ver, elhágy erõm, s szemem világa - az sincs már velem.
11Mu süda peksleb väga, mu ramm on mu hüljanud ja mu silma selgustki ei ole mul enam.
12Szeretteim és barátaim félreállanak csapásomban; rokonaim pedig messze állanak.
12Mu armsad ja mu sõbrad hoiduvad eemale mu hädast ja mu omaksed seisavad kaugel.
13De tõrt vetnek, a kik életemre törnek, és a kik bajomra törnek; hitványságokat beszélnek, és csalárdságot koholnak mindennap.
13Kes mu hinge püüavad, need seavad mulle võrke, ja kes mulle paha otsivad, need kõnelevad hukatusest, ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
14De én, mint a siket, nem hallok, és olyan vagyok, mint a néma, a ki nem nyitja föl száját.
14Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
15És olyanná lettem, mint az, a ki nem hall, és szájában nincsen ellenmondás.
15Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
16Mert téged vártalak Uram, te hallgass meg Uram, Istenem!
16Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!
17Mert azt gondolom: csak ne örülnének rajtam; mikor lábam ingott, hatalmaskodtak ellenem!
17Sest ma ütlen: Ärgu minust rõõmustagu need, kes mu jala vääratusel suurustasid mu vastu!
18És bizony közel vagyok az eleséshez, és bánatom mindig elõttem van.
18Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.
19Sõt bevallom bûneimet, bánkódom vétkem miatt.
19Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast.
20De ellenségeim élnek, erõsödnek; megsokasodtak hazug gyûlölõim,
20Aga mu vaenlased elavad hästi, nad on vägevad, ja palju on neid, kes mind asjata vihkavad
21És a kik jóért roszszal fizetnek; ellenem törnek, a miért én jóra törekszem.
21ja kes head tasuvad kurjaga, kes on mu vastased, sellepärast et ma head taga nõuan.
22Ne hagyj el Uram Istenem, ne távolodjál el tõlem! [ (Psalms 38:23) Siess segítségemre, oh Uram, én szabadítóm! ]
22Ära mind hülga, Issand, mu Jumal, ära ole minust kaugel!
23Tõtta mulle appi, Issand, sa mu pääste!