1Az éneklõmesternek a sósannimra; Dávidé.
1Laulujuhatajale: viisil 'Liiliad'; Taaveti laul.
2Szabadíts meg engemet, oh Isten, mert a vizek lelkemig hatottak.
2Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3Mély sárba estem be, hol meg nem állhatok; feneketlen örvénybe jutottam, és az áradat elborít engem.
3Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
4Elfáradtam a kiáltásban, kiszáradt a torkom; szemeim elbágyadtak, várván Istenemet.
4Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
5Többen vannak fejem hajszálainál, a kik ok nélkül gyûlölnek engem; hatalmasok a vesztemre törõk, a kik ellenségeim alap nélkül; a mit nem ragadtam el, azt kell megfizetnem!
5Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
6Oh Isten, te tudod az én balgatagságomat, és az én bûneim nyilván vannak te elõtted:
6Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
7Ne szégyenüljenek meg miattam, a kik te benned remélnek, Uram, Seregeknek Ura! Ne pironkodjanak miattam, a kik téged keresnek, oh Izráelnek Istene!
7Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8Mert te éretted viselek gyalázatot, [és] borítja pironság az én orczámat.
8Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
9Atyámfiai elõtt idegenné lettem, és anyám fiai elõtt jövevénynyé.
9Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
10Mivel a te házadhoz való féltõ szeretet emészt engem, a te gyalázóidnak gyalázásai hullanak reám.
10Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
11Ha sírok és bõjtöléssel [gyötröm] lelkemet, az is gyalázatomra válik.
11Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
12Ha gyászruhába öltözöm, akkor példabeszédül vagyok nékik.
12Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
13A kapuban ülõk rólam szólanak, és a borozók rólam énekelnek.
13Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
14Én pedig néked könyörgök, oh Uram; jókedvednek idején, oh Isten, a te kegyelmed sokaságához képest hallgass meg engem a te megszabadító hûségeddel.
14Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
15Ments ki engem az iszapból, hogy el ne sülyedjek; hadd szabaduljak meg gyûlölõimtõl és a feneketlen vizekbõl;
15Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16Hogy el ne borítson a vizek árja, és el ne nyeljen az örvény, és a veremnek szája be ne záruljon felettem!
16Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
17Hallgass meg engem, Uram, mert jó a te kegyelmességed! A te irgalmasságodnak sokasága szerint tekints én reám;
17Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
18És ne rejtsd el orczádat a te szolgádtól; mert szorongattatom nagyon: siess, hallgass meg engem!
18ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
19Légy közel az én lelkemhez és váltsd meg azt; az én ellenségeimért szabadíts meg engem.
19Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
20Te tudod az én gyalázatomat, szégyenemet és pirulásomat; jól ismered minden szorongatómat.
20Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees.
21A gyalázat megtörte szívemet és beteggé lettem; várok vala részvétre, de hiába; vigasztalókra, de nem találék.
21Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin kaastunnet, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud.
22Sõt ételemben mérget adnak vala, és szomjúságomban eczettel itatnak vala engem.
22Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.
23Legyen az õ asztalok elõttök tõrré, és a bátorságosoknak hálóvá.
23Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks!
24Setétüljenek meg az õ szemeik, hogy ne lássanak; és az õ derekukat tedd mindenkorra roskataggá.
24Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma!
25Öntsd ki a te haragodat reájok, és a te haragodnak búsulása érje utól õket.
25Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!
26Legyen az õ palotájok puszta, és az õ hajlékukban ne legyen lakos;
26Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke!
27Mert a kit te megvertél, azt üldözik, és a tõled sujtottak fájdalmát szólják meg.
27Sest nad jälitavad seda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud.
28Szedd össze álnokságaikat, és a te igazságodra ne jussanak el.
28Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse!
29Töröltessenek ki az élõk könyvébõl, és az igazak közé ne irattassanak.
29Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja koos õigetega!
30Engem pedig, a ki nyomorult és szenvedõ vagyok, emeljen fel, oh Isten, a te segedelmed!
30Aga mina olen vilets ja täis valu. Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind!
31Dicsérem az Istennek nevét énekkel, és magasztalom hálaadással.
31Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda.
32És kedvesebb lesz az Úr elõtt az ökörnél, a szarvas és hasadt körmû tuloknál.
32See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad.
33Látják [ezt] majd a szenvedõk és örülnek; ti Istent keresõk, elevenedjék a ti szívetek!
33Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama.
34Mert meghallgatja az Úr a szegényeket, és az õ foglyait nem veti meg.
34Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange.
35Dicsérjék õt az egek és a föld; a tengerek és a mi csak mozog azokban!
35Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub!
36Mert megtartja Isten a Siont, és megépíti Júdának városait; és ott lakoznak majd és bírni fogják azt. [ (Psalms 69:37) És az õ szolgáinak maradékai öröklik azt, és abban laknak majd, a kik szeretik az õ nevét. ]
36Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.
37Ja tema sulaste järeltulev sugu peab selle saama pärandiks, ja need, kes armastavad tema nime, asuvad sinna elama.