1Perché non sono dall’Onnipotente fissati dei tempi in cui renda la giustizia? Perché quelli che lo conoscono non veggono quei giorni?
1Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2Gli empi spostano i termini, rapiscono greggi e li menano a pascere;
2Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3portano via l’asino dell’orfano, prendono in pegno il bove della vedova;
3Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4mandano via dalla strada i bisognosi, i poveri del paese si nascondo tutti insieme.
4Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5Eccoli, che come onàgri del deserto escono al lor lavoro in cerca di cibo; solo il deserto dà pane a’ lor figliuoli.
5Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6Raccolgono nei campi la loro pastura, raspollano nella vigna dell’empio;
6Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7passan la notte ignudi, senza vestito, senza una coperta che li ripari dal freddo.
7Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8Bagnati dagli acquazzoni di montagna, per mancanza di rifugio, si stringono alle rocce.
8Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9Ce n’è di quelli che strappano dalla mammella l’orfano, che prendono pegni da poveri!
9Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10E questi se ne vanno, ignudi, senza vestiti; hanno fame, e portano i covoni.
10Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11Fanno l’olio nel recinto dell’empio; calcan l’uva nel tino e patiscon la sete.
11Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12Sale dalle città il gemito de’ morenti; l’anima de’ feriti implora aiuto, e Dio non si cura di codeste infamie!
12Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13Ve ne son di quelli che si ribellano alla luce, non ne conoscono le vie, non ne battono i sentieri.
13On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14L’assassino si leva sul far del giorno, e ammazza il meschino e il povero; la notte fa il ladro.
14Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15L’occhio dell’adultero spia il crepuscolo, dicendo: "Nessuno mi vedrà!" e si copre d’un velo la faccia.
15Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: 'Ükski silm ei näe mind!' ja paneb katte näole.
16I ladri, di notte, sfondano le case; di giorno, si tengono rinchiusi; non conoscono la luce.
16Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17Il mattino è per essi come ombra di morte; appena lo scorgono provano i terrori del buio.
17Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18Voi dite: "L’empio è una festuca sulla faccia dell’acque; la sua parte sulla terra è maledetta; non prenderà più la via delle vigne.
18Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19Come la siccità e il calore assorbon le acque della neve, così il soggiorno de’ morti inghiottisce chi ha peccato.
19Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20Il seno che lo portò l’oblia; i vermi ne fanno il loro pasto delizioso, nessuno più lo ricorda.
20Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21L’iniquo sarà troncato come un albero: ei che divorava la sterile, priva di figli, e non faceva del bene alla vedova!"
21Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22Invece, Iddio con la sua forza prolunga i giorni dei prepotenti, i quali risorgono, quand’ormai disperavan della vita.
22Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23Dà loro sicurezza, fiducia, e i suoi occhi vegliano sul loro cammino.
23Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24Salgono in alto, poi scompaiono ad un tratto; cadono, son mietuti come gli altri mortali; son falciati come le spighe del grano maturo.
24Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25Se così non è, chi mi smentirà, chi annienterà il mio dire?"
25Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?'