1Allora Giobbe aprì la bocca e maledisse il giorno della sua nascita.
1Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
2E prese a dire così:
2Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3"Perisca il giorno ch’io nacqui e la notte che disse: "E’ concepito un maschio!"
3'Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: 'Poeglaps on eostunud!'
4Quel giorno si converta in tenebre, non se ne curi Iddio dall’alto, né splenda sovr’esso raggio di luce!
4Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
5Se lo riprendano le tenebre e l’ombra di morte, resti sovr’esso una fitta nuvola, le eclissi lo riempian di paura!
5Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
6Quella notte diventi preda d’un buio cupo, non abbia la gioia di contar tra i giorni dell’anno, non entri nel novero de’ mesi!
6See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
7Quella notte sia notte sterile, e non vi s’oda grido di gioia.
7Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
8La maledicano quei che maledicono i giorni e sono esperti nell’evocare il drago.
8Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!
9Si oscurino le stelle del suo crepuscolo, aspetti la luce e la luce non venga, e non miri le palpebre dell’alba,
9Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10poiché non chiuse la porta del seno che mi portava, e non celò l’affanno agli occhi miei.
10sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
11Perché non morii nel seno di mia madre? Perché non spirai appena uscito dalle sue viscere?
11Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
12Perché trovai delle ginocchia per ricevermi e delle mammelle da poppare?
12Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13Ora mi giacerei tranquillo, dormirei, ed avrei così riposo
13Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
14coi re e coi consiglieri della terra che si edificarono mausolei,
14koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
15coi principi che possedean dell’oro e che empiron d’argento le lor case;
15või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
16o, come l’aborto nascosto, non esisterei, sarei come i feti che non videro la luce.
16Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17Là cessano gli empi di tormentare gli altri. Là riposano gli stanchi,
17Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
18là i prigioni han requie tutti insieme, senz’udir voce d’aguzzino.
18seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
19Piccoli e grandi sono là del pari, e lo schiavo è libero del suo padrone.
19Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
20Perché dar la luce all’infelice e la vita a chi ha l’anima nell’amarezza,
20Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
21i quali aspettano la morte che non viene, e la ricercano più che i tesori nascosti,
21kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,
22e si rallegrerebbero fino a giubilarne, esulterebbero se trovassero una tomba?
22kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
23Perché dar vita a un uomo la cui via è oscura? e che Dio ha stretto in un cerchio?
23Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
24Io sospiro anche quando prendo il mio cibo, e i miei gemiti si spandono com’acqua.
24Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
25Non appena temo un male, ch’esso mi colpisce; e quel che pavento, mi piomba addosso.
25Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
26Non trovo posa, né requie, né pace, il tormento è continuo!"
26Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.'