Italian: Riveduta Bible (1927)

Estonian

Psalms

39

1Per il Capo de’ musici. Per Jeduthun. Salmo di Davide. Io dicevo: Farò attenzione alle mie vie per non peccare con la mia lingua; metterò un freno alla mia bocca, finché l’empio mi starà davanti.
1Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
2Io sono stato muto, in silenzio, mi son taciuto senz’averne bene; anzi il mio dolore s’è inasprito.
2Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
3Il mio cuore si riscaldava dentro di me; mentre meditavo, un fuoco s’è acceso; allora la mia lingua ha parlato.
3Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
4O Eterno, fammi conoscere la mia fine e qual è la misura de’ miei giorni. Fa’ ch’io sappia quanto son frale.
4Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
5Ecco, tu hai ridotto i miei giorni alla lunghezza di qualche palmo, e la mia durata è come nulla dinanzi a te; certo, ogni uomo, benché saldo in piè, non è che vanità. Sela.
5Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
6Certo, l’uomo va e viene come un’ombra; certo, s’affanna per quel ch’è vanità: egli ammassa, senza sapere chi raccoglierà.
6Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
7E ora, o Signore, che aspetto? La mia speranza è in te.
7Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
8Liberami da tutte le mie trasgressioni; non far di me il vituperio dello stolto.
8Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
9Io me ne sto muto, non aprirò bocca, perché sei tu che hai agito.
9Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
10Toglimi d’addosso il tuo flagello! Io mi consumo sotto i colpi della tua mano.
10Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
11Quando castigando l’iniquità tu correggi l’uomo, tu distruggi come la tignuola quel che ha di più caro; certo, ogni uomo non è che vanità. Sela.
11Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
12O Eterno, ascolta la mia preghiera, e porgi l’orecchio al mio grido; non esser sordo alle mie lacrime; poiché io sono uno straniero presso a te, un pellegrino, come tutti i miei padri.
12Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
13Distogli da me il tuo sguardo ond’io mi rianimi, prima che me ne vada, e non sia più.
13Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
14Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!