1Cantico di Asaf. Ascolta, popolo mio, il mio insegnamento; porgete gli orecchi alle parole della mia bocca!
1Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
2Io aprirò la mia bocca per proferir parabole, esporrò i misteri de’ tempi antichi.
2Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
3Quel che noi abbiamo udito e conosciuto, e che i nostri padri ci hanno raccontato,
3Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
4non lo celeremo ai loro figliuoli; diremo alla generazione avvenire le lodi dell’Eterno, e la sua potenza e le maraviglie ch’egli ha operato.
4seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
5Egli stabilì una testimonianza in Giacobbe, e pose una legge in Israele, ch’egli ordinò ai nostri padri di far conoscere ai loro figliuoli,
5Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
6perché fossero note alla generazione avvenire, ai figliuoli che nascerebbero, i quali alla loro volta le narrerebbero ai loro figliuoli,
6et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
7ond’essi ponessero in Dio la loro speranza e non dimenticassero le opere di Dio, ma osservassero i suoi comandamenti;
7ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
8e non fossero come i loro padri, una generazione caparbia e ribelle, una generazione dal cuore incostante, e il cui spirito non fu fedele a Dio.
8ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
9I figliuoli di Efraim, gente di guerra, buoni arcieri, voltaron le spalle il dì della battaglia.
9Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval.
10Non osservarono il patto di Dio, e ricusarono di camminar secondo la sua legge;
10Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi
11e dimenticarono le sue opere e i prodigi ch’egli avea loro fatto vedere.
11ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.
12Egli avea compiuto maraviglie in presenza de’ loro padri, nel paese d’Egitto, nelle campagne di Zoan.
12Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.
13Fendé il mare e li fece passare, e fermò le acque come in un mucchio.
13Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu.
14Di giorno li guidò con una nuvola, e tutta la notte con una luce di fuoco.
14Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega.
15Schiantò rupi nel deserto, e li abbeverò copiosamente, come da gorghi.
15Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.
16Fece scaturire ruscelli dalla roccia e ne fece scender dell’acque a guisa di fiumi.
16Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.
17Ma essi continuarono a peccare contro di lui, a ribellarsi contro l’Altissimo, nel deserto;
17Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.
18e tentarono Dio in cuor loro, chiedendo cibo a lor voglia.
18Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi,
19E parlarono contro Dio, dicendo: Potrebbe Dio imbandirci una mensa nel deserto?
19ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: 'Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?
20Ecco, egli percosse la roccia e ne colarono acque, ne traboccaron torrenti; potrebb’egli darci anche del pane, e provveder di carne il suo popolo?
20Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?'
21Perciò l’Eterno, avendoli uditi, s’adirò fieramente, e un fuoco s’accese contro Giacobbe, e l’ira sua si levò contro Israele,
21Sellepärast, kui Issand seda kuulis, siis ta raevutses, tuli süttis Jaakobis ja viha tõusis Iisraeli vastu,
22perché non aveano creduto in Dio, né avevano avuto fiducia nella sua salvazione;
22sest et nad ei uskunud Jumalasse ega lootnud tema pääste peale.
23eppure egli comandò alle nuvole di sopra, e aprì le porte del cielo,
23Siis ta andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed
24e fece piover su loro manna da mangiare, e dette loro del frumento del cielo.
24ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja.
25L’uomo mangiò del pane dei potenti; egli mandò loro del cibo a sazietà.
25Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai.
26Fece levare in cielo il vento orientale, e con la sua potenza addusse il vento di mezzodì;
26Ta tõstis taeva alla idatuule ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule;
27fece piover su loro della carne come polvere, degli uccelli alati, numerosi come la rena del mare;
27ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu ja tiivulisi linde nagu mere liiva,
28e li fece cadere in mezzo al loro campo, d’intorno alle loro tende.
28ning pillutas need nende leeri keskele, ümber nende majade.
29Così essi mangiarono e furon ben satollati, e Dio mandò loro quel che aveano bramato.
29Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii ta saatis neile, mida nad himustasid.
30Non si erano ancora distolti dalle loro brame, avevano ancora il loro cibo in bocca,
30Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus,
31quando l’ira di Dio si levò contro loro, e ne uccise tra i più fiorenti, e abbatté i giovani d’Israele.
31kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.
32Con tutto ciò peccarono ancora, e non credettero alle sue maraviglie.
32Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.
33Ond’egli consumò i loro giorni in vanità, e i loro anni in ispaventi.
33Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.
34Quand’ei li uccideva, essi lo ricercavano e tornavano bramosi di ritrovare Iddio;
34Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat
35e si ricordavano che Dio era la loro ròcca, l’Iddio altissimo il loro redentore.
35ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.
36Essi però lo lusingavano con la loro bocca, e gli mentivano con la loro lingua.
36Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.
37Il loro cuore non era diritto verso lui, e non eran fedeli al suo patto.
37Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.
38Ma egli, che è pietoso, che perdona l’iniquità e non distrugge il peccatore, più volte rattenne la sua ira, e non lasciò divampare tutto il suo cruccio.
38Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
39Ei si ricordò ch’essi erano carne, un fiato che passa e non ritorna.
39Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
40Quante volte si ribellarono a lui nel deserto, e lo contristarono nella solitudine!
40Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
41E tornarono a tentare Iddio e a provocare il Santo d’Israele.
41Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
42Non si ricordaron più della sua mano, del giorno in cui egli li liberò dal nemico,
42Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
43quando operò i suoi miracoli in Egitto, e i suoi prodigi nelle campagne di Zoan;
43kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
44mutò i loro fiumi in sangue, e i loro rivi in guisa che non potean più bere;
44kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
45mandò contro loro mosche velenose che li divoravano, e rane che li distruggevano;
45Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
46dette il loro raccolto ai bruchi e la loro fatica alle locuste;
46Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
47distrusse le loro vigne con la gragnuola e i loro sicomori coi grossi chicchi d’essa;
47Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
48abbandonò il loro bestiame alla grandine e le lor gregge ai fulmini.
48Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
49Scatenò su loro l’ardore del suo cruccio, ira, indignazione e distretta, una torma di messaggeri di malanni.
49Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
50Dette libero corso alla sua ira; non preservò dalla morte la loro anima, ma abbandonò la loro vita alla pestilenza.
50Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
51Percosse tutti i primogeniti d’Egitto, le primizie del vigore nelle tende di Cham;
51Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
52ma fece partire il suo popolo a guisa di pecore, e lo condusse a traverso il deserto come una mandra.
52Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
53Lo guidò sicuramente sì che non ebbero da spaventarsi, mentre il mare inghiottiva i loro nemici.
53ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
54Li fece arrivare alla sua santa frontiera, alla montagna che la sua destra avea conquistato.
54Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
55Scacciò le nazioni dinanzi a loro, ne assegnò loro a sorte il paese quale eredità, e nelle tende d’esse fece abitare le tribù d’Israele.
55ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
56E nondimeno tentarono l’Iddio altissimo e si ribellarono e non osservarono le sue testimonianze.
56Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
57Si trassero indietro e furono sleali come i loro padri; si rivoltarono come un arco fallace;
57vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
58lo provocarono ad ira coi loro alti luoghi, lo mossero a gelosia con le loro sculture.
58ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
59Dio udì questo, e si adirò, prese Israele in grande avversione,
59Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
60onde abbandonò il tabernacolo di Silo, la tenda ov’era dimorato fra gli uomini;
60ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
61e lasciò menare la sua Forza in cattività, e lasciò cader la sua Gloria in man del nemico.
61Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
62Abbandonò il suo popolo alla spada, e s’adirò contro la sua eredità.
62ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
63Il fuoco consumo i loro giovani, e le loro vergini non ebber canto nuziale.
63Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
64I loro sacerdoti caddero per la spada, e le loro vedove non fecer lamento.
64nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
65Poi il Signore si risvegliò come uno che dormisse, come un prode che grida eccitato dal vino.
65Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
66E percosse i suoi nemici alle spalle, e mise loro addosso un eterno vituperio.
66ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
67Ma ripudiò la tenda di Giuseppe, e non elesse la tribù di Efraim;
67Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.
68ma elesse la tribù di Giuda, il monte di Sion ch’egli amava.
68Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.
69Edificò il suo santuario a guisa de’ luoghi eccelsi, come la terra ch’egli ha fondata per sempre.
69Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.
70Elesse Davide, suo servitore, lo prese dagli ovili;
70Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.
71lo trasse di dietro alle pecore lattanti, per pascere Giacobbe suo popolo, ed Israele sua eredità.
71Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.
72Ed egli li pasturò secondo l’integrità del suo cuore, e li guidò con mano assennata.
72Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.