Italian: Riveduta Bible (1927)

Estonian

Song of Solomon

2

1Io sono la rosa di Saron, il giglio delle valli.
1'Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke.'
2Quale un giglio tra le spine, tale è l’amica mia tra le fanciulle.
2'Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.'
3Qual è un melo fra gli alberi del bosco, tal è l’amico mio fra i giovani. Io desidero sedermi alla sua ombra, e il suo frutto è dolce al mio palato.
3'Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda on mu kallim noorte meeste keskel. Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.
4Egli m’ha condotta nella casa del convito, e l’insegna che spiega su di me è Amore.
4Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.
5Fortificatemi con delle schiacciate d’uva, sostentatemi con de’ pomi, perch’io son malata d’amore.
5Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige!
6La sua sinistra sia sotto al mio capo, e la sua destra m’abbracci!
6Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.
7O figliuole di Gerusalemme, io vi scongiuro per le gazzelle, per le cerve dei campi, non svegliate, non svegliate l’amor mio, finch’essa non lo desideri!
7Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!
8Ecco la voce del mio amico! Eccolo che viene, saltando per i monti, balzando per i colli.
8Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
9L’amico mio è simile a una gazzella o ad un cerbiatto. Eccolo, egli sta dietro al nostro muro, e guarda per la finestra, lancia occhiate attraverso alle persiane.
9Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.
10Il mio amico parla e mi dice: Lèvati, amica mia, mia bella, e vientene,
10Mu kallim räägib ja ütleb mulle: 'Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!'
11poiché, ecco, l’inverno è passato, il tempo delle piogge è finito, se n’è andato;
11Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
12i fiori appaion sulla terra, il tempo del cantare è giunto, e la voce della tortora si fa udire nelle nostre contrade.
12maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.
13Il fico ha messo i suoi ficucci, e le viti fiorite esalano il loro profumo. Lèvati, amica mia, mia bella, e vientene".
13Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
14O mia colomba, che stai nelle fessure delle rocce, nel nascondiglio delle balze, mostrami il tuo viso, fammi udire la tua voce; poiché la tua voce è soave, e il tuo viso è bello.
14Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!'
15Pigliateci le volpi, le volpicine che guastano le vigne, poiché le nostre vigne sono in fiore!
15'Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!
16Il mio amico è mio, ed io son sua: di lui, che pastura il gregge fra i gigli.
16Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.
17Prima che spiri l’aura del giorno e che le ombre fuggano, torna, amico mio, come la gazzella od il cerbiatto sui monti che ci separano!
17Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!'