¹Sidna Ɛisa iṛuḥ syenna ɣer tmurt-is, ddan yid-es inelmaden is.

¹Ja Jeesus lahkus sealt ja tuli oma kodukohta ning ta jüngrid tulid temaga kaasa.

²Akken i d-yewweḍ wass n westeɛfu, yebda yesselmad di lǧameɛ. Aṭas i gwehmen seg wid i s-isellen, qqaṛen : Ansi i s-d-yekka wayagi ? D acu-ț lefhama-yagi i s-d ițțunefken ? Ansi i s-d-tekka tezmert s wayes ixeddem lbeṛhanat-agi meṛṛa ?

²Ja kui tuli hingamispäev, hakkas Jeesus õpetama sünagoogis, ja need paljud, kes seda kuulsid, olid vapustatud: 'Kust on temal pärit see kõik? Ja mis tarkus see on, mis talle on antud? Ja sellised vägevad teod, mis tema käte läbi sünnivad?

³Mačči d wagi i d aneǧǧaṛ-nni, mmi-s n Meryem, gma-s n Yeɛqub, n Yuses, n Yuda akk-d Semɛun ? Anaɣ yessetma-s gar-aneɣ i țɛicint ? Ayagi yella-yasen d ugur daymi ur uminen ara yis.

³Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?' Ja nad said pahaseks ta peale.

⁴Sidna Ɛisa yenna-yasen : Anagar di tmurt-is ger imawlan is d wat wexxam-is i gețwaḥqeṛ nnbi.

⁴Aga Jeesus ütles neile, et kusagil ei austata prohvetit vähem kui ta oma kodukohas ja oma sugulaste juures ja oma majas.

⁵Ur yexdim dinna ula d yiwen n lbeṛhan, anagar kra imuḍan i ɣef yessers ifassen-is yesseḥla-ten.

⁵Ja ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale.

⁶Yewhem deg-sen imi ugin ad amnen. Dɣa ileḥḥu, yesselmad di tudrin iqeṛben tamdint n Naṣaret.

⁶Ja ta pani imeks nende uskmatust.Ja Jeesus rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi.

⁷Sidna Ɛisa yessawel i tnac-nni inelmaden, iceggeɛ-iten sin sin, yefka yasen tazmert ad ssufɣen iṛuḥaniyen.

⁷Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle

⁸Iweṣṣa-ten, yenna-yasen : Ur țțawit yid-wen acemma i webrid, ama d aɣṛum, ama d agrab ama d aṣurdi deg waggus, anagar aɛekkaz deg ufus.

⁸ja käskis neid, et nad ei võtaks teele kaasa midagi peale saua - ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele -,

⁹Elset irkasen, meɛna ur țțawit ara yid-wen aqenduṛ wis sin.

⁹sandaalid olgu seotud jalga, kuid 'ärge pange kahte särki selga'.

¹⁰Yenna-yasen daɣen : Axxam anda stṛeḥben yis-wen qqimet ɣuṛ-sen alamma tṛuḥem.

¹⁰Ja ta ütles neile: 'Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni te sealt paigast lahkute.

¹¹Ma yella wanda ur sṭerḥben ara yis-wen, ur bɣin ara a wen-slen, ṛuḥet syenna, zwit aɣebbaṛ n warkasen-nwen, ddnub i yirawen-nsen.

¹¹Ja kui mõni koht ei peaks teid vastu võtma ega teid kuulama, siis minge sealt minema ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks.'

¹²Ṛuḥen țbecciṛen i yemdanen iwakken a d-uɣalen ɣer webrid.

¹²Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt,

¹³Ssufuɣen aṭas n leǧnun, dehhinen s zzit aṭas n imuḍan, sseḥlayen-ten.

¹³ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.

¹⁴Yuɣal yisem n Sidna Ɛisa mechuṛ di tmurt meṛṛa, yewweḍ lexbaṛ-is ɣer ugellid Hiṛudus. Kra qqaṛen : D Yeḥya aɣeṭṭas i d-iḥyan si ger lmegtin, daymi i gezmer ad ixdem lbeṛhanat.

¹⁴Ja kuningas Heroodes sai kuulda - Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks -, et öeldi: 'Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.'

¹⁵Wiyaḍ qqaṛen : D nnbi Ilyas. Wiyaḍ daɣen qqaṛen-as : D nnbi am lenbiya nniḍen.

¹⁵Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist.

¹⁶Meɛna mi gesla Hiṛudus s wannect-agi, yeqqaṛ : D Yehya-nni iwumi kkseɣ aqqeṛṛuy, i d-iḥyan !

¹⁶Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: 'Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!'

¹⁷Axaṭer d Hiṛudus s yiman-is i gerran Yeḥya ɣer lḥebs yeqqen-it s ssnasel, mi t-ilum imi guɣ Hiṛudyad yellan ț-țameṭṭut n gma-s Filbas.

¹⁷Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud;

¹⁸Yeḥya aɣeṭṭas yella yeqqaṛ-as : D leḥṛam fell-ak aț-țaɣeḍ tameṭṭut n gma-k !

¹⁸sest Johannes oli Heroodesele öelnud: 'Sa ei tohi pidada oma venna naist!'

¹⁹Daymi i t-tekṛeh Hiṛudyad, yerna tețqellib amek ara t-tneɣ lameɛna ur s-tufi ara abrid ;

¹⁹Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud,

²⁰axaṭer Hiṛudus yețqadaṛ Yeḥya imi i t-iẓra d argaz yeṣfan, d aḥeqqi, daymi i gețḥunnu fell-as. Iḥemmel ad ismeḥses i wawal-is, meɛna m'ara s-isel iɛewweq.

²⁰sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.

²¹Ațaya teɣli-yas-d sebba i Hiṛudyad... Ass n lɛid n tlalit-is, Hiṛudus iɛreḍ-ed ɣer imensi imeqqranen n tgelda-s, imeqqranen n lɛeskeṛ akk-d imdebbṛen n tmurt n Jlili.

²¹Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele.

²²Tekcem-ed yelli-s n Hiṛudyad tecḍeḥ, dɣa teɛǧeb-as i Hiṛudus d inebgawen-is. Agellid yenna i teqcict-nni : Ssuter-iyi-d ayen tebɣiḍ a m-t-id fkeɣ.

²²Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: 'Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!'

²³Yerna yeggul-as : Ssuter-ed ayen tebɣiḍ a m-t-id fkeɣ, ɣas d azgen di tgelda-w.

²³Ja ta tõotas ja vandus temale: 'Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!'

²⁴Teffeɣ tenna i yemma-s : D acu ara s-ssutreɣ ? Terra-yas : Ssuter-as aqeṛṛuy n Yeḥya.

²⁴Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: 'Mida ma küsiksin?' Aga too ütles: 'Ristija Johannese pead!'

²⁵Tekcem ɣer ugellid tenna-yas : Efk-iyi-d tura kan aqeṛṛuy n Yeḥya deg uḍebsi !

²⁵Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: 'Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!'

²⁶Agellid-nni yeḥzen mačči d kra, lameɛna imi s-yeggul zdat inebgawen is, ur yezmir ara ad iḥnet.

²⁶Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu.

²⁷Iceggeɛ imiren kan yiwen uɛessas, yumeṛ-it a s-d-yawi aqeṛṛuy n Yeḥya aɣeṭṭas. Aɛessas-nni iṛuḥ ɣer lḥebs, ikkes-as aqeṛṛuy i Yeḥya.

²⁷Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea.

²⁸Yewwi-t-id deg uḍebsi, yefka-t i teqcict-nni, ma d nețțat tewwi-t i yemma-s.

²⁸Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale.

²⁹Mi slan s wayagi, inelmaden n Yeḥya usan-d wwin lǧețța-s meḍlen-ț.

²⁹Ja kui Johannese jüngrid said sellest kuulda, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning panid selle hauakambrisse.

³⁰Uɣalen-d inelmaden, nnejmaɛen ɣer Sidna Ɛisa, ḥkan-as ayen akk xedmen d wayen slemden.

³⁰Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid talle, mida kõike nad olid teinud ja mida kõike õpetanud.

³¹Imi aṭas n lɣaci i gețṛuḥun țțuɣalen-d, ur sɛin ara lweqt ad ččen, dɣa Sidna Ɛisa yenna-yasen : Eyyaw a nṛuḥet ɣer wemkan iḍeṛfen iwakken aț-țesteɛfum.

³¹Ja Jeesus ütles neile: 'Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!', sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi.

³²Rekben di teflukt, ṛuḥen ad stuṛṛfen iman-nsen.

³²Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette.

³³Aṭas i ten-iwalan mi ṛuḥen, ɛeqlen-ten, imiren uzzlen-d ɣef wuḍar si mkul tamdint. Zwaren-ten ɣer wanda akken i teddun.

³³Ent neid nähti minemas ja paljud tundsid nad ära ning jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid pärale enne neid.

³⁴Mi d-yers si teflukt, iwala ayendin n lɣaci ; dɣa ɣaḍen-t imi cban taqeḍɛit n wulli ur nesɛi ameksa. Yebda yesselmad-iten deg waṭas n lecɣal.

³⁴Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast, ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju.

³⁵Mi qṛib ad yeɣli wass, usan-d inelmaden-is nnan-as : Amkan-agi yexla yerna iṛuḥ lḥal,

³⁵Ja kui aeg oli läinud juba hiliseks, astusid ta jüngrid tema juurde ja ütlesid: 'Paik on üksildane ja aeg juba hiline,

³⁶serreḥ i lɣaci ad ṛuḥen ɣer leɛzayeb ț-țudrin i d-iqeṛben iwakken a d-aɣen ayen ara ččen.

³⁶lase nad ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse asulatesse ja küladesse ning ostaksid endile midagi süüa!'

³⁷Yerra-yasen : Fket-asen kunwi ayen ara ččen ! Nutni rran-as : Eɛni tebɣiḍ a nṛuḥ a d-naɣ aɣṛum s wazal n mitin alef iwakken a nessečč annect-agi n lɣaci ?

³⁷Aga Jeesus vastas neile: 'Andke teie neile süüa!' Nemad ütlesid talle: 'Kas peame minema ja ostma kahesaja teenari eest leiba ja andma neile süüa?'

³⁸Dɣa yenna-yasen : Acḥal n teḥbulin n weɣṛum i tesɛam ? Ṛuḥet aț-țwalim . Mi d-ẓran, nnan-as : ?uṛ-nneɣ xemsa n teḥbulin n weɣṛum d sin iḥewtiwen (iselman ).

³⁸Aga tema ütles neile: 'Mitu leiba teil on? Minge vaadake!' Ja kui nad olid järele vaadanud, ütlesid nad: 'Viis, ja kaks kala.'

³⁹Imiren, Sidna Ɛisa yenna i inelmaden-is ad sɣimen lɣaci ț-țirebbaɛ ɣef leḥcic.

³⁹Ja ta käskis seada nad kõik istuma rühmiti haljale rohule.

⁴⁰Qqimen ț-țirebbaɛ n meyya akk d xemsin.

⁴⁰Ja nad istusid maha sajakaupa ja viiekümnekaupa.

⁴¹Yeddem xemsa n teḥbulin-nni n weɣṛum d sin iḥewtiwen, yerfed allen-is ɣer igenni yeḥmed Ṛebbi. Yebḍa aɣṛum-nni, yefka-t i inelmaden a t-feṛqen i lɣaci. Ifṛeq-asen ula d sin-nni iḥewtiwen.

⁴¹Ja Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte, et nad viiksid need rahvale, ning jagas ka need kaks kala kõigile.

⁴²?čan akk armi ṛwan,

⁴²Ja kõik sõid ja said kõhud täis.

⁴³jemɛen-d tnac iḍellaɛen n weɣṛum akk-d lḥut i d-yegran.

⁴³Ja korjati kokku kaksteist korvitäit leivapalukesi ja kalu.

⁴⁴Wid yeččan si lqut-nni llan di xemsa alef yid-sen.

⁴⁴Ja nende leibade sööjaid oli viis tuhat meest.

⁴⁵Imiren kan, iḥettem ɣef yinelmaden-is ad zegren s teflukt agummaḍ i lebḥeṛ, ad zwiren ɣer temdint n Bitsayda, ma d nețța ad iqqim ad yerr lɣaci.

⁴⁵Ja Jeesus käskis kohe oma jüngreid astuda paati ning sõita vastaskaldale, Betsaida poole, sellal kui tema laseb rahvahulgal minna.

⁴⁶Mi gemfaṛaq yid-sen, yuli ɣer wedrar iwakken ad iẓẓall.

⁴⁶Ja ta jättis nendega hüvasti ning läks mäele palvetama.

⁴⁷Mi d-tewweḍ tmeddit, taflukt nni tella di tlemmast n lebḥeṛ, ma d Sidna Ɛisa yeqqim weḥd-es di lberr.

⁴⁷Ja õhtu jõudes oli paat keset järve ja Jeesus oli üksinda maal.

⁴⁸Iwala ṛwan lḥif mi kkaten imeqdafen, axaṭer aḍu yețțara-ten ɣer deffir. Mi qṛib ad yali wass iṛuḥ ɣuṛ-sen, iteddu ɣef waman, yebɣa a sen-iɛeddi.

⁴⁸Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides ja tahtis neist mööduda.

⁴⁹Mi t-walan ileḥḥu ɣef waman, nwan-t d lexyal, bdan țɛeggiḍen,

⁴⁹Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid kisendama,

⁵⁰xelɛen axaṭer țwalin-t akk. Imiren iluɛa-ten yenna-yasen : Ur xellɛet ara, d nekk ; ur țțaggadet ara !

⁵⁰sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga Jeesus kõnetas neid ja ütles neile: 'Olge julged, see olen mina, ärge kartke!'

⁵¹Akken kan yekcem ɣer teflukt ɣuṛ-sen, yers waḍu-nni.

⁵¹Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes,

⁵²Inelmaden dehcen nezzeh, axaṭer ur fhimen ara lbeṛhan-nni n weɣṛum, imi ulawen nsen qquṛen.

⁵²sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks.

⁵³Kemmlen abrid-nsen, ffɣen ɣer tmurt n Jiniṣaret, rsen dinna.

⁵³Ja sõitnud üle järve, tulid nad randa Genneesaretis.

⁵⁴Mi d-ṣubben si teflukt, lɣaci yeɛqel Sidna Ɛisa imiren kan,

⁵⁴Ja kui nad paadist välja astusid, tunti Jeesus kohe ära

⁵⁵dɣa uzzlen di mkul amkan n tmurt, bdan țțawin-as-ed imuḍan deg wusu-nsen ɣer yal amkan anda yella.

⁵⁵ja joosti läbi kogu too maakoht ning hakati haigeid kandma kanderaamidel sinna, kus ta kuuldi olevat.

⁵⁶Di mkul amkan anda iṛuḥ, ama ț-țaddart ama ț-țamdint neɣ d izuɣaṛ, țțawin-as-ed imuḍan ɣer imukan n tejmaɛin, țḥellilen-t iwakken a ten-yeǧǧ ad nnalen ulamma d icuḍaḍ n ujellab-is. Wid akk i t-ițnalen ḥellun

⁵⁶Ja kuhu ta iganes tuli, olgu küladesse või linnadesse või asulatesse, asetati haiged turgudele ja paluti Jeesust, et nad saaksid puudutada kas või tema kuuepalistust, ja kes iganes teda puudutasid, need paranesid.