¹Li Kâcuaß quiâtinac cuiqßuin ut quixye cue:

¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²—At ralal cuînk, âtinan riqßuineb lâ cuech tenamitil ut tâye reheb: Joßcaßin xye li Kâcuaß. Nak lâin tinqßue jun tenamit chi pletic riqßuin jun chic tenamit, li tenamit aßan tixsicß junak saß xyânkeb aßan chokß aj ilol re li tenamit.

²'Inimesepoeg, räägi oma rahva lastega ja ütle neile: Kui ma toon mõõga maa kallale, aga maa rahvas on võtnud enese keskelt ühe mehe ning on pannud selle enesele vahimeheks -

³Nak laj ilol re li tenamit târil nak yôqueb chi châlc li xicß nequeßiloc reheb, tixyâbasi li trompeta re xyebal resil re li tenamit nak xeßchal chi pletic.

³ja kui see näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve ning hoiatab rahvast -,

⁴Cui ani târabi xyâb li trompeta ut mâcßaß tixbânu ut tâcamsîk xbaneb li xicß nequeßiloc re, aßan cuan re cui tâcamsîk.

⁴siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese pea peale:

⁵Lix camic tâcanâk saß xbên aßan xban nak xrabi xyâb li trompeta, ut mâcßaß quixbânu. Aban li tâabînk tixcol lix yußam.

⁵ta kuulis sarvehäält, aga ei lasknud ennast hoiatada; tema veri tuleb ta enese peale. Aga oleks ta lasknud ennast hoiatada, siis ta oleks päästnud oma hinge.

⁶Cui laj ilol re li tenamit târil nak yôkeb chi châlc li xicß nequeßiloc reheb ut incßaß tixyâbasi lix trompeta, eb li tenamit teßcamsîk xbaneb, ut laj ilol re li tenamit, aßan cuan xmâc xban nak mâcßaß xbânu re xcolbaleb.

⁶Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd ma nõuan vahimehe käest.

⁷Li Kâcuaß quixye cue: —Anakcuan, at ralal cuînk, yôquin châxakabanquil chokß aj ilol reheb li ralal xcßajol laj Israel. Chaqßue retal chixjunil li cßaßru tinye âcue, ut tâye aßan reheb.

⁷Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt.

⁸Cui tinye âcue nak tâcâmk junak li incßaß us xnaßleb, tento nak lâat tâye re li jun aßan nak incßaß us yô, re nak tâyotßekß xchßôl ut tixjal xcßaßux. Cui incßaß tâchßolob xyâlal chiru, aßan tâcâmk xban lix mâc. Abanan saß âbên lâat tâcanâk lix camic.

⁸Kui ma ütlen õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin sinu käest.

⁹Abanan cui tâye re nak incßaß us yô, ut aßan incßaß na-abin châcuu, li jun aßan tâcâmk. Abanan lix camic incßaß tâcanâk saß âbên.

⁹Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge.

¹⁰At ralal cuînk, joßcaßin tâye reheb li ralal xcßajol laj Israel. Lâex nequeye, “Kßaxal ra cuanco xban li mâc ut li mâusilal nakabânu. Yôco chi osocß xban. ¿Chanru nak târûk tâcuânk kayußam?” chanquex.

¹⁰Ja sina, inimesepoeg, ütle Iisraeli soole: Nõnda te räägite ja ütlete: Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?

¹¹Tâye reheb nak li Kâcuaß xye chi joßcaßin: Yoßyôquin lâin li nimajcual Dios. Lâin incßaß nacuaj nak texcâmk saß lê mâc. Nacuaj ban nak têjal ênaßleb ut têcanab xbânunquil li mâusilal ut tâcuânk êyußam. Ex aj Israel, canabomak xbânunquil li mâusilal. ¿Cßaßut nak têqßue êrib chi câmc xban lê mâc?

¹¹Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!

¹²At ralal cuînk, tâye reheb lâ cuech tenamitil nak lix tîquilal li tîc xchßôl incßaß tixcol aßan nak tâmâcobk, chi moco tâsachekß ru xban li mâusilal li quixbânu cui tixjal xcßaßux ut tixcanab xbânunquil li mâusilal. Cui junak tîc xchßôl tâoc chi mâcobc, aßan incßaß tâcolekß xban li tîquilal li quixbânu junxil.

¹²Ja sina, inimesepoeg, ütle oma rahva lastele: Õige õigus ei päästa teda tema üleastumise päeval, ja õela õelus ei pane teda komistama päeval, kui ta pöördub oma õelusest; õige ei või elada oma õigusest päeval, kui ta pattu teeb.

¹³Lâin naru ninye re junak li tîc xchßôl nak cuânk xyußam. Abanan cui naxcßojob xchßôl riqßuin li tîquilal li quixbânu ut riqßuin aßan tâoc chi mâcobc, lâin incßaß tinjultica li us li quixbânu. Aßan tâcâmk xban li mâc li quixbânu.

¹³Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles ühtegi ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta tegi.

¹⁴Cui lâin tinye re junak li naxbânu li mâusilal nak tâcâmk, ut cui aßan tixcanab xbânunquil li incßaß us ut tixbânu li us, aßan incßaß tâcâmk.

¹⁴Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige -

¹⁵Tâcuânk xyußam cui tixkßaxtesi li prenda li quixcßul nak quixqßue chi toß li tumin, ut cui tixkßaxtesi li cßaßru quirelkßa ut cui tixbânu li cßaßru naxye saß li chakßrab li naqßuehoc yußam. Cui tixcanab xbânunquil li mâusilal, relic chi yâl tâcuânk xyußam. Incßaß tâcâmk.

¹⁵kui see õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata -, siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure.

¹⁶Incßaß tâqßuehekß saß xbên li mâc li quixbânu junxil. Quixbânu li us ut li tîquilal. Relic chi yâl tâcuânk xyußam.

¹⁶Ühtegi ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles tema vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama.

¹⁷Mâre lâ cuech tenamitil teßxye nak moco tîc ta li ninbânu lâin li Kâcuaß. Abanan li nequeßxbânu eb aßan, aßan li moco tîc ta.

¹⁷Ometi ütlevad su rahva lapsed: 'Issanda tee ei ole õige!' Kuid nende enda tee ei ole õige!

¹⁸Nak junak li tîc xchßôl tixjal xcßaßux ut tixcanab xbânunquil li tîquilal ut tixbânu li incßaß us, aßan tâcâmk xban li mâc li tixbânu.

¹⁸Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ta sureb selle pärast.

¹⁹Ut cui junak li incßaß us xnaßleb tixcanab xbânunquil li mâusilal ut tixbânu li tîquilal ut li châbilal, aßan tâcuânk xyußam xban li us li tixbânu.

¹⁹Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta jääb selle pärast elama.

²⁰Abanan lâex li ralal xcßajol laj Israel nequeye nak moco tîc ta li cßaßru ninbânu lâin. Lâin li nimajcual Dios tinrakok âtin saß êbên chêjûnkalex aß yal chanru lê yehom êbânuhom, chan li Dios.

²⁰Aga teie ütlete veel: 'Issanda tee ei ole õige!' Mina mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt, oh Iisraeli sugu.'

²¹Nak yô cablaju chihab kacßambal chi prêxil aran Babilonia, saß li ôb xbe li xlaje po, quicuulac cuiqßuin jun li cuînk quiêlelic Jerusalén. Li cuînk aßan quixye cue nak li tenamit Jerusalén ac x-êchanîc xbaneb li xicß nequeßiloc re.

²¹Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu viiendal päeval tuli mu juurde põgenik Jeruusalemmast ja ütles: 'Linn on vallutatud!'

²²Saß li ecuu nak toj mâjiß nacuulac cuiqßuin li cuînk li quiêlelic chak Jerusalén, lâin quicuecßa xcuanquil li Kâcuaß. Ac xtehon lix tzßûmal cue ut quiru quinâtinac cuißchic saß li ekßela nak quicuulac cuiqßuin li cuînk.

²²Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.

²³Li Kâcuaß quiâtinac cuiqßuin ut quixye cue:

²³Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²⁴—At ralal cuînk, eb laj Israel li cuanqueb saß lix tenamiteb, li jucßbil, yôqueb chixyebal chi joßcaßin: Laj Abraham jun ajcuiß chi cuînk, abanan chixjunil li naßajej quiqßueheß re. Lâo kßaxal nabalo. Joßcan nak li naßajej aßin xqßueheß chokß ke.

²⁴'Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: 'Aabraham oli ainult üksinda ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile pärandiks.'

²⁵Tâye reheb nak lâin li nimajcual Dios ninye: Lâex nequetiu li tib rochben lix quiqßuel. Ut nequelokßoni li jalanil dios ut nequexcamsin. ¿Ma naru ta biß têrêchani li naßajej aßin cui toj yôquex chixbânunquil li mâusilal?

²⁵Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate verd; ja teie peaksite pärima maa?

²⁶Cau êchßôl saß xbên lê chßîchß ut nequebânu li mâusilal. Nequemux ru li rixakil lê ras êrîtzßin. Cui toj yôquex chixbânunquil li mâusilal, ¿chanru nak têrêchani li naßajej aßin?

²⁶Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?

²⁷Tâye reheb nak lâin li yoßyôquil Dios ninye nak relic chi yâl telajeßcamsîk li cuanqueb saß eb li tenamit li poßbileb. Ut eb li cuanqueb saß li cßalebâl teßlajeßcamsîk xbaneb li joskß aj xul. Ut eb li cuanqueb saß eb li ochoch pec ut saß eb li cab li nequeßxcol cuiß ribeb telajeßcâmk xban caki yajel.

²⁷Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku.

²⁸Lâin tinsach ru li naßajej ut mâcßaß chic tâcuânk chi saß. Tinsach lix cuanquileb li queßxkßetkßeti cuiß ribeb. Mâcßaß chic tincanab saß eb li tzûl li cuanqueb Israel toj retal nak mâ ani tânumekß aran.

²⁸Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi seal.

²⁹Lâin tinsukßisi lix naßajeb chokß chaki chßochß. Mâcßaß chic cuan chi saß tâcanâk xban li mâusilal quilajeßxbânu. Riqßuin aßin teßxqßue retal nak lâin li Kâcuaß Dios.

²⁹Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud.

³⁰At ralal cuînk, eb lâ cuech tenamitil nequeßxxakab ribeb chiru li tzßac ut saß eb li oquebâl reheb li rochocheb ut nequeßâtinac châcuix. Nequeßxye chi ribileb rib, “Yoßkeb kabihak cßaßru li esilal li tixye ke li Kâcuaß,” chanqueb.

³⁰Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: 'Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!'

³¹Lin tenamit teßcuulak âcuiqßuin chirabinquil li cßaßru tâye joß cßaynakeb xbânunquil. Teßrabi li cßaßru tâye, abanan incßaß teßxbânu. Yal chi xtzßûmal reheb teßxye nak us lâ cuâtin, abanan saß xchßôleb caßaj cuiß li reheb aßan teßxcßoxla.

³¹Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu.

³²Chokß reheb aßan chanchanat jun aj bichanel joß jun li nabichan bich re rahoc chi chßinaßus. Teßrabi li cßaßru tâye abanan incßaß teßxbânu.Abanan tâcßulmânk li cßaßru xinye. Ut nak ac xcßulman, aran teßxqßue retal nak lâat tzßakal profeta li xatcuan saß xyânkeb.—

³²Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi.

³³Abanan tâcßulmânk li cßaßru xinye. Ut nak ac xcßulman, aran teßxqßue retal nak lâat tzßakal profeta li xatcuan saß xyânkeb.—

³³Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.'