¹Li Kâcuaß quiâtinac cuiqßuin ut quixye cue:

¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²—At ralal cuînk, ye reheb li nequeßiloc re li tenamit Israel nak tâchâlk raylal saß xbêneb. Ut tâye reheb: Joßcaßin xye li Kâcuaß li nimajcual Dios. Raylal tâchâlk saß êbên lâex li nequex-iloc reheb laj Israel xban nak incßaß nequeril chi tzßakal li tenamit. Junes chokß êre nequeraj li us. ¿Ma incßaß ta biß tento nak laj ilol xul târil chi us lix carner?

²'Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli karjastele, kuuluta prohvetlikult ja ütle neile karjastele: Nõnda ütleb Issand Jumal: Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?

³Nequerucß li leche ut nequerocsi li akßej yîbanbil riqßuin rix li carner. Nequecamsi ut nequetiu xtibel li châbil carner. Abanan incßaß nequerileb chi us lê carner.

³Te joote piima, katate endid villaga, tapate nuumloomi, aga lambaid te ei karjata.

⁴Incßaß quetenkßaheb li incßaß cauheb rib, chi moco quebaneb li yaj, chi moco quelan ru lix tochßolaleb. Ut incßaß quesukßisiheb li queßel saß lix naßajeb chi moco quesicß li queßsacheß. Cau quextaklan saß xbêneb ut saß joskßil.

⁴Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga.

⁵Joßcan nak queßxchaßchaßi ribeb yalak bar xban nak mâcßaß aj ilol reheb, ut quilajeßtißeß xbaneb li joskß aj xul.

⁵Ja nad on laiali pillatud, sest ei ole karjast; et nad on laiali pillatud, siis on nad saanud roaks kõigile metsloomadele.

⁶Eb lin carner yôqueb chixbeninquil ribeb yalak bar saß eb li tzûl ut saß eb li xbên bol. Ut saß chixjunil li ruchichßochß queßjeqßuîc ruheb. Ut mâ ani quisicßoc reheb ut mâ ani quipatzßoc reheb.

⁶Minu lambad ekslevad kõigil mägedel ja igal kõrgel künkal; üle kogu maa on mu lambad laiali pillatud ja ükski ei küsi ega otsi neid.

⁷Joßcan nak lâex aj ilol xul, cherabihak li cßaßru ninye lâin li Kâcuaß Dios.

⁷Seepärast, karjased, kuulge Issanda sõna:

⁸Lâin li yoßyôquil Dios. Relic chi yâl tinye êre nak mâcßaß eb aj ilol reheb lin carner. Xecanab chi elkßâc lin carner ut xecanab chi camsîc xbaneb li joskß aj xul li cuanqueb saß qßuicheß. Lâex incßaß nequesicß lin quetômk chi moco nequechßolaniheb. Junes lâex nequechßolani êrib.

⁸Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, kuna mu lambaid riisutakse ja kuna mu lambad on roaks kõigile metsloomadele, sellepärast et ei ole karjast, ja kuna mu karjased ei hooli mu lammastest, vaid karjatavad iseendid, mitte minu lambaid,

⁹Joßcan ut lâex aj ilol xul, cherabihak li cßaßru naxye li Kâcuaß.

⁹kuulge seepärast, karjased, Issanda sõna:

¹⁰Joßcaßin naxye li nimajcual Dios: —Lâin yô injoskßil saß êbên lâex aj ilol xul ut tinqßue saß êbên li cßaßru nequeßxcßul lin carner. Tincoleb chêru. Mâcuaß chic lâex tex-ilok reheb. Lâin tincuisiheb chêru re nak incßaß chic yôkex chixtiubaleb. Incßaß chic têchßolani êrib êjunes.

¹⁰Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma hakkan kimbutama karjaseid ja nõuan neilt oma lambaid ning teen lõpu nende lammaste karjatamisele, et karjased ei saaks enam karjatada iseendid. Ma päästan oma lambad nende suust ja need ei jää neile roaks.

¹¹Joßcaßin quixye li nimajcual Dios: —Abihomak li tinye êre. Lâin tebinsicß lin carner toj retal tebintau ut lâin chic tin-ilok reheb xban nak lâin ninnauheb ru.

¹¹Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.

¹²Joß nak laj ilol xul naxnau ru lix carner li jeqßuinbileb ru, joßcan ajcuiß nak tebinnau ru lin carner lâin ut tebincol saß eb li naßajej li cuanqueb cuiß chak li queßjeqßuîc cuiß ruheb saß li cutan li kßojyîn ru xban li raylal.

¹²Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval.

¹³Lâin tincuisiheb chak lin carner saß eb li xnînkal ru tenamit ut tinchßutubeb ru ut tincßameb saß lix naßajeb. Lâin tinqßueheb chi cuânc saß eb li tzûl ut saß eb li ru takßa ut saß eb li châbil naßajej aran Israel.

¹³Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus.

¹⁴Lâin tebinqßue chi ichajibc saß li châbil pachßayaß ut saß eb li tzûl li cuanqueb Israel tebinqßue chi hilânc. Aran teßcuârk saß li châbil naßajej. Ut tebinqßue chi cuaßac saß li kßunil pim saß eb li tzûl li cuanqueb Israel.

¹⁴Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel.

¹⁵Ut lâin tincßacßalênk reheb lin carner. Lâin tinsicßok re lix naßajeb re teßhilânk.

¹⁵Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal.

¹⁶Lâin tinsiqßueb chak li sachenakeb li queßcôeb saß jalan be ut tinqßueheb chi sukßîc saß xyânkeb li quetômk. Lâin tinban lix yocßolal ut tinlan. Tinqßue xcacuilaleb li yajeb. Ut lâin tinsach ruheb li nînkeb xtibel ut li cauheb rib. Lâin tin-ilok reheb lin carner saß tîquilal.

¹⁶Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige.

¹⁷Lâin li nimajcual Dios ninye aßin êre: Lâex lin quetômk. Lâin tinrakok âtin saß êbên. Tincuisi lin carner saß xyânkeb li chibât.

¹⁷Aga teie, mu lambad, nõnda ütleb Issand Jumal, vaadake, ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel, jäärade ja sikkude vahel.

¹⁸¿Ma incßaß ta biß tzßakal riqßuin nak nequetzaca li châbil tzacaêmk? ¿Ma toj tento ta biß nak têyekßi saß êrok li incßaß nequetzaca? Lâex nequerucß li haß li sak ru ut nequetzßajni ru riqßuin lê rok li joß qßuial chic nacana.

¹⁸Ons teil veel vähe heal karjamaal söömisest, et peate jalgadega tallama, mis teie karjamaast on järele jäänud? Ja selge vee joomisest, et peate jalgadega tegema ülejäägi sogaseks?

¹⁹Eb lin carner nequeßxtzaca li tzacaêmk li quiyekßîc saß êrok ut nequerucß li haß li nequetzßajni ru lâex.

¹⁹Ja minu lambad peaksid sööma, mida teie olete jalgadega tallanud, ja jooma, mida teie olete jalgadega sogaseks teinud?

²⁰Joßcan nak lâin ninye êre nak tinrakok âtin saß xbêneb li carner. Tincuisiheb li nînkeb xtibel saß xyânkeb li bakeb.

²⁰Seepärast ütleb Issand Jumal neile nõnda: Vaata, mina ise mõistan kohut lihava lamba ja lahja lamba vahel.

²¹Lâex nequetiquisiheb li mâcßaßeb xmetzßêu riqßuin lê tel ut nequexekßeb toj retal nequerâlinaheb ut nequejeqßui ruheb.

²¹Et te külje ja õlaga lükkate ning sarvedega puskate kõiki nõtru, kuni te olete need välja tõuganud,

²²Lâin tincoleb lin carner re nak incßaß chic teßrahobtesîk. Lâin tinrakok âtin saß xbêneb lin carner.

²²siis ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks, ja ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel.

²³Lâin tinqßue aj ilol reheb. Lâin tinqßue laj David laj cßanjel chicuu chi iloc reheb ut aßan tixchßolaniheb.

²³Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile karjaseks.

²⁴Lâin li Kâcuaß. Lâinak lix Dioseb ut laj David laj cßanjel chicuu tâtaklânk saß xbêneb. Lâin li Kâcuaß xinyehoc re aßin.

²⁴Ja mina, Issand, olen neile Jumalaks, ja mu sulane Taavet on vürst nende keskel. Mina, Issand, olen rääkinud.

²⁵Lâin tinbânu jun li contrato riqßuineb re nak teßxcßam ribeb saß usilal cuiqßuin. Tincuisi chixjunileb li joskß aj xul saß lix naßajeb re nak naru teßcuânk yalak bar saß eb li cßalebâl ut naru teßcuârk saß eb li qßuicheß chi mâcßaß nachßißchßißin reheb.

²⁵Ja ma teen nendega rahulepingu ning lõpetan maalt kurjad metsloomad, et nad võiksid kõrbes julgesti elada ja metsades magada.

²⁶Lâin tincuosobtesiheb ut tebincanab chi cuânc chixjun sutam lin tzûl. Tincuosobtesiheb ut tintakla li hab saß xkßehil.

²⁶Ja ma annan neile ja sellele, mis on ümber mu künka, õnnistuse, ja ma lasen vihma sadada omal ajal: need on õnnistuse vihmad.

²⁷Eb li cheß teßûchînk ut li acuîmk saß li cßalebâl tâûchînk. Ut chixjunileb teßcuânk saß xnaßajeb chi mâcßaß tâchßißchßißînk reheb. Lâin tincoleb saß rukßeb li queßnumta saß xbêneb ut queßrahobtesin reheb. Ut riqßuin aßan teßxqßue retal nak lâin li Kâcuaß.

²⁷Ja puu väljal kannab vilja ja maa annab saaki, ja nad võivad olla julged oma maal. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma murran katki nende ikkepuud ja päästan nad orjastajate käest.

²⁸Li xnînkal ru tenamit li incßaß nequeßxpâb li Dios incßaß chic teßxmakß chiruheb li cßaßru reheb, chi moco li joskß aj xul teßxcamsiheb chokß xtibeb. Teßcuânk ban chi saheb saß xchßôl ut mâcßaß tâseßbesînk reheb.

²⁸Ja nad ei ole enam paganaile saagiks ega söö neid metsloomad, vaid nad võivad elada julgesti, ilma et keegi neid peletaks.

²⁹Lâin tinqßue li châbil chßochß reheb re nak tâêlk li racuîmkeb chi châbil. Ut incßaß chic tâcuânk li cueßej saß lix tenamiteb. Ut incßaß chic tâcßutekß xxutâneb xbaneb li jalan xtenamiteb.

²⁹Ja ma lasen neile tõusta istanduse, mis saab kuulsaks, ja neid ei võta enam nälg maal ega pea nad kandma paganate teotust.

³⁰Chixjunileb teßxqßue retal nak lâin li Kâcuaß lix Dioseb ut cuânkin riqßuineb. Eb laj Israel, aßaneb lin tenamit.Lâex aj Israel, lâex lin carner. Lâin ninchßolanin êre. Lâex lin tenamit ut lâin lê Dios, chan li nimajcual Dios.

³⁰Ja nad saavad tunda, et mina, Issand, nende Jumal, olen nendega ja et nemad, Iisraeli sugu, on mu rahvas, ütleb Issand Jumal.

³¹Lâex aj Israel, lâex lin carner. Lâin ninchßolanin êre. Lâex lin tenamit ut lâin lê Dios, chan li nimajcual Dios.

³¹Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.'