¹Joßcaßin quixye li Kâcuaß re laj Jonás li ralal laj Amitai:

¹Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:

²—Ayu aran saß li nimla tenamit Nínive. Tâkßuseb ut ye reheb nak yôquin chixqßuebal retal li mâusilal li yôqueb chixbânunquil, chan li Kâcuaß.

²'Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!'

³Abanan laj Jonás incßaß qui-abin chiru li Kâcuaß. Quiêlelic ban chiru. Cô saß li tenamit Jope li cuan chire li palau. Aran quixtau jun li nimla jucub ac xic re Tarsis. Quixtoj re nak tâxic chi najt saß li tenamit Tarsis ut qui-oc saß li jucub. Saß xchßôl aßan nak yô chixmukbal rib chiru li Kâcuaß.

³Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.

⁴Abanan li Kâcuaß quixtakla jun li câk-sut-ikß saß xbên li palau. Numtajenak cuißchic cau li câk-sut-ikß. Queßxcßoxla nak oc re chi jachecß li jucub.

⁴Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.

⁵Cßajoß nak queßxucuac eb laj cßamol re li jucub ut chi xjunjûnkaleb queßoc xyâbanquil xcßabaß lix dioseb. Queßrisi li îk ut queßxcut saß li palau re nak tâjebk li râlal li jucub. Abanan laj Jonás toj chi saß li nimla jucub cuan ut aran sa yô chi cuârc.

⁵Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.

⁶Ut li nataklan saß li jucub cô cuan cuiß laj Jonás ut quixye re: —Ut lâat, ¿cßaßut nak yôcat chi cuârc? Cuaclin ut yâba xcßabaß lâ Dios. Mâre chan nak aßan târil xtokßobâl ku ut toxtenkßa re nak incßaß to-osokß, chan.

⁶Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: 'Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!'

⁷Ut queßxye chi ribileb rib laj cßamol re li jucub: —Kabûlihak kix re takil ani cuan xmâc nak yôco chixcßulbal li raylal aßin, chanqueb. Ut queßxbûli rixeb ut li mâc quitßaneß saß xbên laj Jonás.

⁷Aga isekeskis nad rääkisid: 'Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!' Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.

⁸Ut queßxye re: —Ye ke anakcuan cßaßut nak yôco chixcßulbal li raylal aßin. ¿Cßaßru lâ cßanjel? ¿Bar âtenamit? Ye ke anihat ut bar xatchal, chanqueb.

⁸Siis nad ütlesid temale: 'Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?'

⁹Quichakßoc ut quixye reheb: —Lâin jun aj hebreo ut ninxucua ru li Kâcuaß Dios li cuan saß choxa, li quiyîban re li palau ut li ruchichßochß, chan.

⁹Ja ta vastas neile: 'Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.'

¹⁰Ut laj Jonás quixye reheb nak yô chi êlelic chiru li Kâcuaß. Ut cßajoß nak queßxucuac li cuînk ut queßxye re: —¿Cßaßut nak xabânu chi joßcan? chanqueb.

¹⁰Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: 'Miks sa seda tegid?' Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud.

¹¹Ut nak kßaxal cuißchic yô chi cacuûc lix cau ok li haß, queßxye re: —¿Cßaßru takabânu âcuiqßuin re nak tâchßanâk ru li palau? chanqueb.

¹¹Ja nad küsisid temalt: 'Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?' Sest meri hakkas üha enam mässama.

¹²Laj Jonás quixye reheb: —Cutumakin saß li palau ut li palau tâchßanâk ru. Ninnau nak inmâc lâin nak yôquex chixcßulbal li raylal aßin. Inmâc lâin nak xchal li câk-sut-ikß aßin, chan.

¹²Ja ta vastas neile: 'Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.'

¹³Abanan eb li cuînk li yôqueb chi cßamoc re li jucub incßaß queßxbânu li quixye laj Jonás. Queßxyal ban xkße xcßambal li jucub chire li palau chi chßochßel. Abanan incßaß queßru xban nak kßaxal cuißchic cau li câk-sut-ikß ut yô chixcutbal rib lix cau ok li haß saß xbêneb.

¹³Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama.

¹⁴Tojoßnak queßtijoc ut queßxtzßâma xtenkßanquil chiru li Kâcuaß Dios ut queßxye: —At nimajcual Dios, moâqßue taxak chi câmc xmâc a cuînk aßin. Ut mâqßue taxak saß kabên lix camic xban nak lâat, at Dios, xabânu li cßaßru xacuaj, chanqueb.

¹⁴Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: 'Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Issand, teed nõnda, nagu on sinule meelepärane!'

¹⁵Nak queßrakeß chi tijoc, queßxchap laj Jonás ut queßxcut saß li palau ut chßanamil ru li palau quicana.

¹⁵Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.

¹⁶Nak queßril li cßaßru quixbânu li Dios, queßxxucua ru ut queßmayejac chiru ut queßxyechißi ajcuiß re nak teßcßanjelak chiru.Ut li Dios quixcauresi jun li nimla car re tânukßuk re laj Jonás. Ut laj Jonás quinukßeß chi jun xban li car chi incßaß quicßuxeß. Ut quicuan oxib cutan ut oxib kßojyîn saß xsaß li nimla car aßan.

¹⁶Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi.

¹⁷Ut li Dios quixcauresi jun li nimla car re tânukßuk re laj Jonás. Ut laj Jonás quinukßeß chi jun xban li car chi incßaß quicßuxeß. Ut quicuan oxib cutan ut oxib kßojyîn saß xsaß li nimla car aßan.