¹¶ Whakarongo, e Iharaira: ko a tenei ra koe whiti ai i Horano, a ka tae, ka riro i a koe nga iwi nunui ake, kaha ake i a koe, nga pa nunui hoki, he mea taiepa a tutuki noa ki te rangi,

¹Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, linnu, suuri ja taevani kindlustatuid,

²He iwi nunui, he iwi roroa, ko nga tama a te Anakimi, e mohio na koe, kua rongo na koe i te pepeha mo ratou, Ko wai e tu ki te aroaro o nga tama a Anaka?

²suurt ja pikakasvulist rahvast, anaklasi, keda sa tunned ja kellest sa oled kuulnud: 'Kes suudaks seista anaklaste ees?'

³Na kia mohio koe i tenei ra, ko Ihowa, ko tou Atua, ko ia kei tou aroaro e haere ana ano he ahi e kai ana; mana ratou e huna, mana hoki e whakamate to ratou tara ki tou aroaro: a ka peia ratou e koe, ka meinga kia hohoro to ratou ngaro, ka rite k i ta Ihowa i korero ai ki a koe.

³Tea siis nüüd, et Issand, su Jumal, on see, kes käib su ees nagu hävitav tuli; tema hävitab neid ja alandab nad su ees - siis ajad sa nad ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Issand sulle on öelnud.

⁴Kei korero koe i roto i tou ngakau, ua pei a Ihowa, tou Atua, i a ratou i tou raorao, kei mea, He tika noku i kawe mai ai a Ihowa i ahau ki te tango i tenei whenua; kahore, no te kino o enei iwi i pei ai a Ihowa i a ratou i tou aroaro.

⁴Kui Issand, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma südames, öeldes: 'Minu õigsuse pärast on Issand mind toonud pärima seda maad!', vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest.

⁵Ehara i te tika nou, i te tapatahi ranei o tou ngakau, i haere ai koe ki te tango i to ratou whenua; engari he kino no enei iwi i pei ai a Ihowa, tou Atua, i a ratou i tou aroaro, he mea hoki kia mana ai te kupu i oati ai a Ihowa ki ou matua, ki a Aperahama, ki a Ihaka, ki a Hakopa.

⁵Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära su eest, et pidada, mida Issand on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.

⁶Ina, kia mohio koe, ehara i te tika nou e hoatu nei e Ihowa, e tou Atua, tenei whenua pai ki a koe, kia tangohia e koe; no te mea he iwi kaki maro koe.

⁶Tea siis, et mitte sinu õigsuse pärast ei anna Issand, su Jumal, sulle pärimiseks seda head maad, sest sa oled kangekaelne rahvas!

⁷¶ Kia mahara, kei wareware ki au whakataritari ki a Ihowa, ki tou Atua, i te koraha: no te ra iho ano i haere mai ai koe i te whenua o Ihipa, a tae noa mai koutou ki tenei wahi, e tutu ana koutou ki a Ihowa.

⁷Tuleta meelde, ära unusta, kuidas sa kõrbes vihastasid Issandat, oma Jumalat! Sellest päevast alates, mil sa lahkusid Egiptusemaalt, kuni teie tulekuni siia paika, olete osutanud vastupanu Issandale.

⁸I Horepa ano hoki, i whakapataritari koutou ki a Ihowa kia riri, a riri ana a Ihowa ki a koutou, mea ana kia huna koutou.

⁸Juba Hoorebil te pahandasite Issandat ja Issand vihastus teie peale, tahtes teid hävitada.

⁹I toku pikinga ki te maunga, ki te tiki i nga papa kohatu, i nga papa o te kawenata i whakaritea e Ihowa ki a koutou, na ka noho ahau i te maunga, e wha tekau nga ra, e wha tekau nga po; kahore ahau i kai taro, kahore i inu wai.

⁹Kui ma läksin üles mäele vastu võtma kivilaudu, selle seaduse laudu, mille Issand teile oli andnud, siis jäin ma mäele neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, leiba söömata ja vett joomata.

¹⁰A homai ana e Ihowa ki ahau nga papa kohatu e rua, he mea tuhituhi na te ringa o te Atua; a i reira e mau ana, he mea tuhituhi, nga kupu katoa i korero ai a Ihowa ki a koutou i te maunga, i waenganui o te ahi, i te ra o te huihuinga.

¹⁰Ja Issand andis mulle kaks kivilauda, millele oli kirjutatud Jumala sõrmega, ja nende peal olid kõik sõnad, mis Issand oli kogunemispäeval teile rääkinud mäel tule seest.

¹¹Na wai a ka taka nga ra e wha tekau me nga po e wha tekau, na ka homai e Ihowa ki ahau nga papa kohatu e rua, ara nga papa o te kawenata.

¹¹Neljakümne päeva ja neljakümne öö pärast andis Issand mulle need kaks kivilauda, seaduselauda.

¹²A ka mea a Ihowa ki ahau, Whakatika, hohoro te heke atu i konei; ko tou iwi hoki i kawea mai nei e koe i Ihipa kua taka ki te he; kua hohoro ratou te peka ke i te huarahi i kiia ai e ahau ki a ratou; kua hanga e ratou he whakapakoko, he mea whak arewa mo ratou.

¹²Ja Issand ütles mulle: 'Tõuse ja mine siit kähku alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusest välja, teeb pahasti: nad on juba lahkunud sellelt teelt, mida ma neid käskisin käia - nad on endale valmistanud valatud kuju!'

¹³I korero mai ano a Ihowa ki ahau, i mea, Kua kite ahau i tenei iwi, nana, he iwi kaki maro ratou:

¹³Ja Issand rääkis minuga, öeldes: 'Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas!

¹⁴Tukua ahau ki te huna i a ratou, ki te horoi atu hoki i to ratou ingoa i raro i te rangi: a maku koe e mea hei iwi kaha ake, hei iwi nui ake i a ratou.

¹⁴Jäta mind, ja ma hävitan nad ning kustutan nende nimed taeva alt, sinust aga teen ma vägevama ja suurema rahva kui see!'

¹⁵Heoi tahuri ana ahau, heke iho ana i te maunga, ko te maunga hoki ka tonu i te ahi; a ko nga papa e rua o te kawenata i oku ringa e rua.

¹⁵Siis ma pöördusin ja läksin mäelt alla: mägi põles tules ja mul oli kaks seaduselauda teine teises käes.

¹⁶Na, ko taku tirohanga atu, na, kua hara koutou ki a Ihowa, ki to koutou Atua; kua hanga koutou i te kuao kau ma koutou, he mea whakarewa: kua hohoro koutou te peka ke i te huarahi i kiia e Ihowa ki a koutou.

¹⁶Ja ma vaatasin, ja ennäe, te olite teinud pattu Issanda, oma Jumala vastu: te olite endile valmistanud valatud vasika, olite kiiresti lahkunud teelt, mida Issand teid oli käskinud käia.

¹⁷Na ka mau ahau ki nga papa e rua, panga atu ana e ahau i roto i oku ringa e rua, a wahia iho aua mea e ahau ki to koutou aroaro.

¹⁷Siis ma haarasin need kaks lauda ja viskasin need ära oma käest ning lõin need puruks teie silme ees.

¹⁸Na takoto ana ahau ki te aroaro o Ihowa, pera ano me te timatanga, e wha tekau nga ra, e wha tekau nga po; kihai ahau i kai taro, kihai i inu wai; mo o koutou hara katoa hoki i hara ai koutou, i mahi ai i te kino ki te aroaro o Ihowa, hei whakap ataritari i a ia.

¹⁸Ja ma heitsin maha Issanda ette, olles nagu eelmiselgi korral nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Issanda silmis ja vihastades teda.

¹⁹I pawera hoki ahau i te riri, i te aritarita, i a Ihowa ra i whakatakariri ai ki a koutou, e mea ana, kia huna koutou. Otiia whakarongo mai ana ano a Ihowa ki ahau i taua wa hoki.

¹⁹Sest ma kartsin seda viha ja raevu, mis Issandat oli vallanud teie vastu, nõnda et ta tahtis teid hävitada. Ja Issand kuulis mind ka veel seekord.

²⁰A tino kaha te riri o Ihowa ki a Arona, i mea kia whakamatea ia: na ka inoi ano hoki ahau mo Arona i taua wa.

²⁰Ka Aaroni peale vihastus Issand väga, tahtes teda hävitada, ja ma palusin siis ka Aaroni eest.

²¹Na ka tango ahau i to koutou hara, i te kuao kau i hanga e koutou, a tahuna ana e ahau ki te ahi, patokia iho, whakangakungakutia ana kia ririki, ngotangota noa ano he puehu: na panga atu ana e ahau ona ngota ki te awa e rere iho ana i te maunga.

²¹Aga teie patutöö, mille te olite valmistanud, vasika, ma võtsin ja põletasin seda tulega, lõin selle puruks, jahvatasin hästi, kuni see sai peeneks põrmuks, ja viskasin selle põrmu jõkke, mis mäelt alla voolab.

²²A i Tapera, i Maha hoki, i Kipiroto Hataawa i whakapataritari ano koutou ki a Ihowa.

²²Ka Tabeeras ja Massas ja Kibrot-Hattaavas te vihastasite Issandat.

²³Na, i te tononga a Ihowa i a koutou i Kareheparenea, i tana meatanga mai, Haere ki runga, tangohia te whenua i hoatu e ahau ki a koutou; na ka tutu koutou ki te kupu a Ihowa, a to koutou Atua, kihai ano i whakapono ki a ia, kihai i whakarongo ki tona reo.

²³Ja kui Issand teid läkitas Kaades-Barneast, öeldes: 'Minge ja vallutage maa, mille ma teile annan!', siis te panite vastu Issanda, oma Jumala käsule, ei uskunud temasse ega kuulanud ta häält.

²⁴He tutu tonu ta koutou ki a Ihowa mai o te ra i mohio ai ahau ki a koutou.

²⁴Te olete olnud Issandale vastupanijad, alates sellest päevast, mil tema teid tunneb.

²⁵Na takoto ana ahau i te aroaro o Ihowa i nga ra e wha tekau, i nga po e wha tekau, i takoto ai ahau; mo te meatanga mai a Ihowa kia whakangaromia koutou.

²⁵Siis ma heitsin maha Issanda ette neiks neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, sest Issand oli öelnud, et ta teid hävitab.

²⁶A ka inoi ahau ki a Ihowa, ka mea, E Ihowa, e te Atua, kaua e whakangaromia tau iwi, tau taonga tupu, i hokona nei e koe i runga i tou nui, i whakaputaina mai nei e koe i Ihipa ki te ringa kaha.

²⁶Ja ma palusin Issandat ning ütlesin: 'Issand Jumal, ära hukka oma rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega!

²⁷Kia mahara ki au pononga, ki a Aperahama, ki a Ihaka, ki a Hakopa; kaua e titiro mai ki te pakeke o tenei iwi, ki to ratou kino, ki to ratou hara:

²⁷Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu,

²⁸Kei mea te whenua i whakaputaina mai nei matou e koe i reira, He kore kihai a Ihowa i kaha ki te kawe i a ratou ki te whenua i korero ai ia ki a ratou, he kino hoki nona ki a ratou, i kawea ai ratou e ia kia whakamatea ki te koraha.

²⁸et ei öeldaks maal, kust sa meid välja tõid: 'Sellepärast et Issand ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrbes surmata!'

²⁹Otira ko tau iwi ano ratou, ko tau taonga tupu hoki, i whakaputaina mai nei e koe i runga i tou kaha nui, i tou takakau maro hoki.

²⁹Ometi on nad ju sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid välja oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega.'