¹¶ Ko wai hei rite mo te tangata whakaaro nui? Ko wai hoki e mohio ana ki te tikanga o tetahi mea? Ka ai te whakaaro nui o te tangata hei mea kia tiaho tona mata, ka puta ke ano hoki te taikaha o tona mata.

¹Kes on nagu tark, ja kes oskab asja seletada? Inimese tarkus valgustab ta nägu ja ta näo karmus muutub.

²Ko taku tenei ki a koe, Puritia te kupu a te kingi, me whakaaro ano hoki ki ta te Atua oati.

²Mina ütlen: Pea kuninga käsku Jumalale antud vande pärast!

³Kei mea wawe koe ki te haere atu i tona aroaro; kaua ano hoki e tohe tonu ki te mea kino; ka oti hoki i a ia nga mea katoa e pai ai ia.

³Ära tõtta tema palge eest ära, et sa ei satuks halva asja sisse, sest tema teeb kõik, mida ta tahab!

⁴No te mea he mana to te kupu a te kingi; a ko wai hei mea atu ki a ia, E aha ana koe?

⁴Sest kuninga sõnal on meelevald, ja kes võiks temale öelda: 'Mis sa teed?'

⁵Ko te kaipupuri o te whakahau, e kore rawa e mohio ki te mea he. E mohio ana te ngakau o te whakaaro nui ki te wa, ki te tikanga.

⁵Käsu täitjale ei sünni kurja, ning targa süda teab aega ja kohut.

⁶¶ He wa hoki to nga meatanga katoa, he tikanga ano; he nui hoki no te he o te tangata i runga i a ia.

⁶Sest igal asjal on aeg ja kohus. Kuid inimesele on suureks õnnetuseks,

⁷Kahore hoki ia e mohio, ko te aha e puta a mua: ma wai hoki e whakaatu ki a ia te peheatanga o te putanga?

⁷et ta ei tea, mis tuleb, sest kes ütleb temale, missugusel viisil see tuleb?

⁸Kahore he tangata e whai mana ana ki te wairua, ki te pupuri i te wairua; kahore hoki he mana ki te ra o te mate: i taua pakanga hoki e kore tetahi e tukua atu; e kore ano te kino e whakaora i te mea e tukua atu ki a ia.

⁸Ei ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle; sõjast ei ole pääsu ja ülekohus ei päästa seda, kes ülekohut teeb.

⁹¶ I kite ahau i tenei katoa, i anga ano toku ngakau ki nga meatanga katoa e meatia ana i raro i te ra; he wa ano ka whai mana tetahi tangata ki tetahi tangata hei he mona.

⁹Seda kõike ma nägin, kui ma tähele panin kõike tööd, mida tehakse päikese all: on aeg, mil inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha.

¹⁰I kite ano ahau i reira i te hunga kino e tanumia ana, a i haere mai ratou ki te wahi o te tanumanga; a ko te hunga i mahi i te tika i haere atu i te wahi o te tapu, a warewaretia ana ratou e te pa: he horihori ano hoki tenei.

¹⁰Siis ma nägin, kuidas õelad maeti maha, ja tuldi ning kõnniti pühast paigast välja; aga linnas unustati need, kes olid õigesti teinud. Seegi on tühi töö!

¹¹He kore i hohoro te whakaoti i te kupu whiu mo te mahi he, koia i ki tonu ai nga ngakau o nga tama a te tangata i roto i a ratou ki te tohe ki te mahi i te kino.

¹¹Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha.

¹²Ahakoa he rau nga mahi he a te tangata hara, a ka roa ona ra; heoi e mohio ana ano ahau, ka pai te tukunga iho ki te hunga e wehi ana i te Atua, e wehi nei i tona aroaro.

¹²Ehk küll patune teeb sada korda kurja ja pikendab oma päevi, tean ma siiski, et neil, kes Jumalat kardavad, käib käsi hästi, sellepärast et nad tema palet kardavad,

¹³E kore ia e pai te tukunga iho ki te tangata kino, e kore ano e whakaroaina e ia ona ra, he atarangi nei te rite; mona kihai i wehi i te aroaro o te Atua.

¹³kuna õela käsi ei käi hästi ja tema ei pikenda oma varjusarnaseid päevi, sellepärast et ta Jumala palet ei karda.

¹⁴¶ He horihori tenei e mahia nei i runga i te whenua; ara he hunga tika enei, a ko te mea e pa ana ki a ratou pera tonu i te mea e pa ana ki te mahi a te hunga kino: a, he hunga kino enei, a ko te mea e pa ana ki a ratou pera tonu i te mea e pa ana ki te mahi a te hunga tika: i ki ahau he horihori ano hoki tenei.

¹⁴Mõttetus on seegi, mis maa peal sünnib, et on õigeid, kelle käsi käib, nagu oleksid nad teinud õelate tegusid, ja et on õelaid, kelle käsi käib, nagu oleksid nad teinud õigete tegusid. Ma ütlen: Seegi on tühi töö!

¹⁵Katahi ahau ka whakamoemiti ki te koa; no te mea kahore he mea pai ake ma te tangata i raro i te ra, ko te kai anake, ko te inu, ko te harakoa: ko tera hoki e mau ki a ia i roto i tona mauiui i nga ra o tona oranga, i homai nei e te Atua ki a ia i raro i te ra.

¹⁵Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!

¹⁶I taku tukunga i toku ngakau kia mohio ki te whakaaro nui, kia kite i te raruraru e mahia nei i runga i te whenua: i te ao nei hoki, i te po kahore ona kanohi e kite i te moe:

¹⁶Kui ma pühendasin oma südame sellele, et õppida tarkust ja vaadata tegusid, mis maa peal tehakse päeval ja ööl ilma undki silmi saamata,

¹⁷Katahi ahau ka kite i te mahi a te Atua, ara e kore e kitea e te tangata te mahi e mahia ana i raro i te ra: ahakoa mauiui noa te tangata i te rapunga, e kore e kitea e ia: ae ra, ahakoa mea noa te tangata whakaaro nui kia mohiotia e ia, e kore e taea kia kitea e ia.

¹⁷siis ma nägin kõigist Jumala tegudest, et inimene ei suuda mõista, mis sünnib päikese all; kuigi inimene näeb otsides vaeva, ei mõista ta ometi. Jah, isegi kui tark ütleks, et tema teab, ei suudaks ta siiski mõista.