¹¶ Na ko tenei katoa he mea whakaaro na toku ngakau, ara kia ata tirotirohia tenei katoa; ko te hunga tika, ko te hunga whakaaro nui, me a ratou mahi, kei roto i te ringa o te Atua: e kore te tangata e mohio he aroha ranei, he kino ranei; kei to rat ou aroaro nga mea katoa.

¹Jah, seda kõike ma võtsin oma südamesse ja seda kõike ma selgitasin, et õiged ja targad ning nende teod on Jumala käes, nõndasamuti armastus ja vihkamine; inimesed ei tea midagi, neile võib kõike juhtuda.

²He rite tonu te panga mai o nga mea katoa ki nga tangata katoa; kotahi tonu te mea e pa ana ki te tangata tika, ki te tangata kino; ki te pai, ki te ma, ki te poke; ki te tangata i te patunga tapu, ki te tangata kahore nei ana patunga tapu: ko te tangata pai rite tonu ki te tangata hara, ko te tangata e oati ana, ki te tangata e wehi ana i te oati.

²Kõik on ühine kõigile: sama juhtub õigele ja õelale, heale ja kurjale, puhtale ja roojasele, ohverdajale ja sellele, kes ei ohverda; nagu heale, nõnda patusele, nagu vandeandjale, nõnda vandekartjale.

³He he tenei i roto i nga mea katoa e meatia ana i raro i te ra, kotahi tonu te mea e pa ana ki te katoa; ko te ngakau ano hoki o nga tama a te tangata ki tonu i te kino; kei roto hoki te haurangi i o ratou ngakau i a ratou e ora ana; a muri iho k a riro ratou ki nga tupapaku.

³See on õnnetuseks kõigele, mis päikese all sünnib; kõigil on ju sama osa. Inimlaste süda on täis kurjust ja neil on nende eluajal südames meeletus, ja siis - surnute juurde!

⁴¶ Ko te tangata hoki e tuhono ana ki te hunga ora katoa ka whai tumanakohanga: pai atu hoki te kuri ora i te raiona mate.

⁴Kuid sellel, kes alles seltsib kõigi elavatega, on veel lootust. Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi.

⁵E mohio ana hoki te hunga ora tera ratou e mate: ko nga tupapaku ia, kahore o ratou mohio ki tetahi mea, kahore ake hoki he utu i a ratou; ka warewaretia hoki te mahara ki a ratou.

⁵Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb.

⁶Ko to ratou aroha hoki, ko to ratou riri, ko to ratou hae, kua kore noa ake; kahore hoki he wahi i a ratou a ake ake, o nga mea katoa e meatia ana i raro i te ra.

⁶Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.

⁷Haere, kainga tau kai i runga i te hari, inumia hoki tau waina i runga i te ngakau hari; no te mea kua manako noa ke te Atua ki au mahi.

⁷Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini, sest Jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud!

⁸I nga wa katoa kia ma ou kakahu: kaua hoki e whakakahoretia te hinu mo tou mahunga.

⁸Su riided olgu alati valged ja ärgu puudugu õli su pea peal!

⁹Kia ora tou ngakau i tou hoa wahine e aroha na koe i nga ra katoa o tou oranga horihori, i homai nei ki a koe i raro i te ra, i nga ra katoa o tou horihori: ko te wahi hoki tena mou i tenei ao, i tou mauiui ano hoki e mauiui na koe i raro i te ra.

⁹Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all - kõigil oma tühiseil päevil, sest see on su osa elus ja vaevas, mida sa näed päikese all!

¹⁰Ko nga mea katoa e kitea e tou ringa kia mahia, kia puta tou uaua ki te mahi; kahore hoki he mahi, kahore he tikanga, kahore he matauranga, kahore he whakaaro nui i te reinga, i te wahi ka haere atu na koe ki reira.

¹⁰Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!

¹¹¶ I hoki ahau, a i kite ahau i raro i te ra, ehara i te mea ko te hunga tere e puta i te oma, ko te hunga marohirohi ranei e toa i te pakanga, ko te hunga whakaaro nui ranei e whiwhi i te taro, ko te hunga mohio ranei e whiwhi i te taonga, ko te h unga tohunga ranei e manakohia, engari na te wa, na te tupono noa, i homai ki a ratou katoa.

¹¹Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki.

¹²Kahore hoki te tangata e mohio ki te wa mona: he rite ki nga ika e haoa ana ki te kupenga nanakia, ki nga manu hoki e mau ana i te mahanga, he pera ano hoki nga tama a te tangata, e mahangatia ana i te wa whakarihariha, ina puta whakarere mai ki a ratou.

¹²Sest inimene ju ei tea oma aega nagu kaladki, keda püütakse kurja võrguga, või nagu paelaga püütavad linnud; nagu neid, nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab.

¹³¶ I kitea ano e ahau te whakaaro nui penei i raro i te ra, a he mea nui ki ahau:

¹³Sedagi tarkust ma nägin päikese all, ja see oli minu meelest suur:

¹⁴Tera tetahi pa iti, me ona tangata torutoru i roto; na ka haere mai tetahi kingi nui ki te tu i reira, whakapaea ana e ia, hanga ana e ia etahi pourewa nunui hei tatau atu ki reira.

¹⁴oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid.

¹⁵Na i kitea tetahi tangata rawakore, whakaaro nui, i roto, a nana, na tona whakaaro nui, ka ora te pa; otiia kihai tetahi tangata i mahara ki taua tangata rawakore.

¹⁵Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele.

¹⁶Na ko taku kianga ake, Engari rawa te whakaaro nui i te kaha: heoi whakahaweatia iho nga whakaaro nui o te rawakore, kihai hoki ana kupu i whakarangona.

¹⁶Siis ma ütlesin: Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.

¹⁷Ko nga kupu a te hunga whakaaro nui, he mea ata korero, e rangona nuitia ake ana i te hamama a te rangatira o nga wairangi.

¹⁷Tarkade sõnad, mida rahulikult kuuldakse, on paremad kui valitseja karjumine alpide seas.

¹⁸Pai ake te whakaaro nui i nga rakau o te riri: otiia kotahi noa te tangata hara, he nui tana pai e takakino ai.

¹⁸Tarkus on parem kui sõjariistad, aga üksainus patune rikub palju head.