¹¶ Ko te kupu i kitea e Ihaia tama a Amoho mo Hura raua ko Hiurharama.

¹Kõne Jesaja, Aamotsi poja nägemusest Juuda ja Jeruusalemma kohta:

²Na tenei ake, kei nga ra whakamutunga, ka whakapumautia te maunga i to Ihowa whare ki te tihi o nga maunga, ka whakanekehia ake ano ki runga i nga pukepuke; a ka rere nga iwi katoa ki reira.

²Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde.

³Ka haere hoki nga iwi maha, ka mea, Haere mai, tatou ka haere ki runga ki te maunga o Ihowa, ki te whare o te Atua o Hakopa: ka whakaakona tatou e ia ki ana ara; ka haere hoki tatou i ana huarahi; no te mea ka puta mai te ture i Hiona, me te kupu a Ihowa i Hiruharama.

³Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: 'Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!'

⁴Ka whakarite hoki ia i nga whakawa a nga iwi, ka riria ano e ia nga iwi maha: na ka patupatua e ratou a ratou hoari hei hea parau, a ratou tao hei mea tapahi manga; e kore tetahi iwi e hapai hoari ki tetahi iwi, mutu pu ta ratou ako ki te whawhai.

⁴Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.

⁵E te whare o Hakopa, haere mai, tena tatou ka haere i to Ihowa marama.

⁵Jaakobi sugu, tulge, käigem Issanda valguses!

⁶¶ Kua whakarerea nei e koe tau iwi, te whare o Hakopa, no te mea kei te ki ratou i nga tikanga mai no te rawhiti, a he tohunga maori ratou, he pera me nga Pirihitini, e papaki ringa ana hoki ratou me nga tamariki a rau o iwi.

⁶Kuid sa oled hüljanud oma rahva, Jaakobi soo, sest nad on täis idamaa kombeid ja nõiuvad vilistite sarnaselt, nad löövad kätt võõramaa lastega.

⁷Ki tonu hoki to ratou whenua i te hiriwa, i te koura, a kahore he mutunga o o ratou taonga: kapi tonu hoki to ratou whenua i te hoiho, a kahore he mutunga o a ratou hariata.

⁷Nende maa on täis hõbedat ja kulda, nende varandustel ei ole lõppu; nende maa on täis hobuseid ja nende sõjavankreid on otsatult.

⁸Ko to ratou whenua ki tonu i te whakapakoko; e koropiko ana ratou ki te mahi a o ratou ringa, ki ta o ratou maihao i hanga ai.

⁸Nende maa on täis ebajumalaid, nad kummardavad oma kätetööd, seda, mis nende sõrmed on teinud.

⁹A e whakapikoa ana te tangata ware, e whakaititia ana te tangata nui; mo reira kaua ratou e tohungia.

⁹Aga inimene painutatakse ja mees heidetakse maha. Ära anna neile andeks!

¹⁰¶ E tomo ki roto ki te kamaka, e huna ki roto ki te puehu, i te wehi ki a Ihowa, i te kororia o tona nui.

¹⁰Poe kalju sisse ja peida ennast põrmu Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest!

¹¹Ka whakaititia nga kanohi whakapehapeha o te tangata, ka whakapikoa iho ano hoki te whakakae o nga tangata, a ko Ihowa anake e whakanuia i taua ra.

¹¹Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge.

¹²No te mea ka tae iho he ra no Ihowa o nga mano ki te hunga whakapehapeha, ki te hunga whakakae katoa, ki te hunga katoa kua neke ake; a ka whakaititia iho:

¹²Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada,

¹³Ki nga hita katoa ano o Repanona kua tiketike, kua neke ake, ki nga oki katoa ano o Pahana;

¹³kõigi Liibanoni kõrgete ja uhkete seedrite jaoks ja kõigi Baasani tammede jaoks,

¹⁴Ki nga maunga tiketike katoa, ki nga pukepuke katoa kua purero ki runga:

¹⁴kõigi kõrgete mägede jaoks ja kõigi kõrgemate küngaste jaoks,

¹⁵Ki nga pourewa tiketike katoa, ki nga taiepa kaha katoa ano hoki,

¹⁵kõigi kõrgete tornide jaoks ja kõigi tugevate müüride jaoks,

¹⁶Ki nga kaipuke katoa o Tarahihi, ki nga whakaahua katoa e minaminatia ana.

¹⁶kõigi Tarsise laevade jaoks, kõigi toredate laevade jaoks.

¹⁷A e whakapikoa iho to te tangata whakapehapeha, e whakaititia iho ana ano hoki te whakakake o nga tangata, ko Ihowa anake e whakanuia i taua ra.

¹⁷Siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge.

¹⁸A ka ngaro whakarere nga whakapakoko,

¹⁸Ebajumalad aga kaovad täiesti.

¹⁹A ka haere nga tangata ki nga ana o nga kamaka, ki nga rua o te whenua, i te wehi ki a Ihowa, i te kororia o tona nui, ina whakatika ia ki te rure kaha i te whenua.

¹⁹Siis poetakse kaljulõhedesse ja muldkoobastesse Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.

²⁰A taua ra ka akiritia atu e te tangata ana whakapakoko hiriwa me ana whakapakoko koura i hanga e ratou hei koropikotanga mana, ki nga kiore, ki nga pekapeka;

²⁰Sel päeval viskavad inimesed oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja nahkhiirtele,

²¹Haere ai ki nga ana o nga kohatu, ki nga kapiti o nga kamaka, i te wehi ki a Ihowa, i te kororia o tona nui, ina whakatika ia ki te rurerure i te whenua.

²¹et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivilõhedesse Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.

²²Kati ta koutou mea ki te tangata kei ona pongaponga nei tona manawa; kia pehea hoki te whakaaro ki a ia?

²²Seepärast lakake lootmast inimestele, kellel on ainult hingeõhk ninas, sest neid ei saa ju panna mikski!