¹¶ Nana, kua meinga e Ihowa te whenua kia noho tahanga, kia takoto kau, kua porohurihia ake e ia, a kua whakamararatia ona tangata.

¹Vaata, Issand laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud.

²A ka rite te iwi ki te tohunga, te pononga ki tona ariki, te pononga wahine ki tona rangatira wahine, te tangata i utua ai te taonga ki te tangata i a ia nei te utu, te kaiwhakatarewa mai ki te tangata i te nama, te tangata i te moni whakatupu ki te tangata nana nei i homai ki a ia.

²Ja nagu rahvaga, nõnda sünnib preestriga, nagu sulasega, nõnda ta isandaga, nagu teenijaga, nõnda ta emandaga, nagu ostjaga, nõnda müüjaga, nagu laenuandjaga, nõnda laenajaga, nagu võlausaldajaga, nõnda võlgnikuga.

³Ka moti rawa ta te whenua, pahua rawa: kua korerotia hoki e Ihowa tenei kupu.

³Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootuks, sest Issand on öelnud selle sõna.

⁴E tangi ana te whenua, ngohe noa iho; kahakore kau te ao, ngohe noa iho; harotu kau te hunga rarahi o te whenua.

⁴Maa leinab, laostub, ilmamaa närbub, laostub, maa rahva ülikud rammestuvad.

⁵Kua poke ano te whenua i raro i ona tangata; kua takahia hoki nga ture, whakaputaia ketia ake e ratou te tikanga i whakatakotoria, whakataka ana e ratou te kawenata onamata.

⁵Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud Seadusest, muutnud seadlusi, murdnud igavese lepingu.

⁶Na reira i kainga ai te whenua e te kanga, kitea iho te hara o ona tangata; na reira i wera ai nga tangata o te whenua, a he torutoru te hunga i toe.

⁶Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud peavad kandma oma süüd; seepärast kahaneb maa elanike hulk ja vähe inimesi jääb järele.

⁷E tangi ana te waina hou; kua kahakore te waina; kei te mapu te hunga ngakau koa katoa.

⁷Vein leinab, viinapuu kuivab, ägavad kõik, kes olid südamest rõõmsad.

⁸Ka mutu te koa o nga timipera, kua kore te nge o te hunga e hari ana; mutu ake te koa o te hapa.

⁸Lõpeb trummide lõbu, lakkab hõiskajate lärm, kaob kandle rõõm.

⁹Kore ake ta ratou waiata i te mea e inu waina ana; ka kawa te wai kaha ki te hunga e inu ana.

⁹Enam ei jooda lauldes veini, vägijook on joojale kibe.

¹⁰Kua pakaru te pa o te pororaru, tutaki rawa nga whare katoa, te ai he tomokanga atu.

¹⁰Tühi linn purustatakse, kõik kojad suletakse, sissepääsu ei ole.

¹¹He karanga kei nga ara, he mea mo te waina; kua pouri katoa te koa, kua riro te harakoa o te whenua.

¹¹Tänavail karjutakse veini järele, kõik rõõm kaob, maa lust lahkub.

¹²Mahue iho ki te pa ko te ururua; ko te kuwaha, he mea whiu ki te whakangaromanga.

¹²Linna jääb häving ja värav taotakse puruks.

¹³¶ Ka penei te hanga i waenganui i te whenua i roto i nga iwi; kei te ruiruinga o te oriwa te rite, kei te hamunga o nga karepe ina mutu te whawhaki.

¹³Sest nõnda peab sündima keset maad, rahvaste keskel, otsekui õlipuu raputus, otsekui järelnoppimine pärast viinamarjalõikuse lõppu.

¹⁴Ka ara to ratou reo, ka waiata ratou; mo te nui hoki o Ihowa, ka hamama mai ratou i te moana.

¹⁴Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust, Issanda ülevuse tõttu hõiskavad lääne poolt:

¹⁵Na whakakororiatia a Ihowa i te rawhiti, te ingoa o Ihowa, o te Atua o Iharaira, i nga motu o te moana.

¹⁵'Seepärast austage ka ida pool Issandat, mere saartel Issanda, Iisraeli Jumala nime.'

¹⁶¶ I te pito rawa o te whenua kua rangona nga waiata e tatou, he kororia ki te tangata tika. Otiia ka ki ake ahau, Kei te whakaheke ahau! kei te whakaheke! aue te mate i ahau! he mahi tinihanga ta te hunga tinihanga; nui atu te tinihanga o te hunga tinihanga.

¹⁶Maa äärest kuuleme kiituslaule: 'Austus õigele!' Aga mina ütlen: Kadu mulle, kadu mulle! Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kombel!

¹⁷Ko te wehi, ko te rua, ko te rore, kei a koe, e te tangata o te whenua.

¹⁷Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, maa elanik.

¹⁸Na, ko te tangata e rere mai i te ngangau o te wehi, ka taka ki te rua; a ko te tangata e puta ake ana i roto i te rua, ka mau i te rore; kua puare hoki nga matapihi o runga, a e ru ana nga turanga o te whenua.

¹⁸Kes siis põgeneb peletushüüu eest, langeb püügiauku; aga kes tuleb püügiaugust välja, selle püüab püüdepael. Sest kõrguse luugid avanevad ja maa alused vappuvad.

¹⁹Ngakongako kau te whenua, memeha kau noa iho te whenua, ngaueue kau te whenua.

¹⁹Maa põrub põrmuks, maa lõheneb lõhki, maa kõigub kõvasti.

²⁰Hurorirori kau te whenua ano he haurangi, nekenekehia ana, me te mea he whare tira; ka taimaha iho hoki tona he ki runga ki a ia, ka hinga, heoi ano ona aranga ake.

²⁰Maa vaarub tugevasti, joobnu sarnaselt, ja vangub otsekui vahionn. Tema üleastumine lasub raskesti ta peal, ta langeb ega tõuse enam.

²¹I taua ra ka whiua e Ihowa te ope o te hunga kua neke ake, me nga kingi o te whenua i runga i te whenua.

²¹Sel päeval nuhtleb Issand kõrguse väehulki kõrgel ja maa kuningaid maa peal.

²²A ka huihuia ratou, ka peratia me nga herehere e huihuia ana ki te rua, ka tutakina hoki ki te whare herehere, a ka maha nga ra ka tirohia iho ratou.

²²Need kogutakse kokku, kogutakse vangidena auku, suletakse vangitorni ja hulga aja pärast nuheldakse neid.

²³Ko reira te marama numinumi kau ai, ka whakama ano hoki te ra; ka kingi hoki a Ihowa o nga mano ki Maunga Hiona, ki Hiurharama, ki te aroaro ano o ana kaumatua i runga i te kororia.

²³Siis on kuul häbi ja päike häbeneb, sest vägede Issand on kuningas Siioni mäel ja Jeruusalemmas, ja tema vanemate ees paistab auhiilgus.