¹¶ E Ihowa, ko koe toku Atua; ka whakanuia koe e ahau, ka whakamoemititia e ahau tou ingoa; he mahi whakamiharo hoki au, ara ko nga whakaaro i takoto nei i mua, i runga i te pono, i te tika.

¹Issand, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet, su otsused muistsest ajast on õiged ja kindlad.

²Kua meinga hoki e koe te pa hei puranga; te pa kaha, hei ururua; te whare kingi o nga tangata ke, kore iho tera pa; e kore e hanga a ake ake.

²Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles.

³Na ka whakakororiatia koe e te iwi kaha, ka wehi te pa o nga iwi nanakia i a koe.

³Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind.

⁴Hei pa kaha hoki koe mo te ware, hei pa kaha mo te rawakore i tona henga, hei whakaruru kei mate i te tupuhi, hei whakahauhau mo te werawera, ina rite te hau o te hunga nanakia ki te tupuhi e aki mai ana ki te taiepa.

⁴Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest; on ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri,

⁵Ka rite ki te mahana i te wahi maroke te ngangau o nga tangata ki ka whakahokia iho nei e koe; ka rite ki te mahana i nga wa e whakamarumarua ana e te kapua, ka iti iho te waiata a te hunga nanakia.

⁵otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus vaikib julmade võidulaul.

⁶¶ A ka tukua e Ihowa o nga mano he hakari ma nga iwi katoa ki runga ki tenei maunga, he mea momona, he waina nganga hei hakari, he mea momona, ki tonu i te hinu wheua, he waina nganga, tatari rawa.

⁶Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.

⁷Ka whakakahoretia ano e ia i runga i tenei maunga te mata o te hipoki e hipoki nei i nga iwi katoa, me te taupoki e taupoki nei i nga tauiwi katoa.

⁷Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid.

⁸Kua horomia e ia te mate ake ake; a ka horoia e te Ariki, e Ihowa, nga roimata o nga kanohi katoa, ka whakakahoretia ano e ia te whakahawea ki tana iwi puta noa i te whenua; na Ihowa nei hoki te kupu.

⁸Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!

⁹¶ Ko te kupu ano tenei i taua ra, Nana, ko to tatou Atua tenei: i tatari tatou ki a ia, ka ora ano tatou i a ia: ko Ihowa tenei; i tatari tatou ki a ia; ka hari tatou, ka koa ki tana whakaoranga.

⁹Ja sel päeval öeldakse: 'Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest,

¹⁰No te mea ka okioki te ringa o Ihowa ki tenei maunga, a ka takahia a Moapa ki raro i tona wahi, me te kakau witi e takahia ana ki te wai o te puranga paru.

¹⁰sest Issanda käsi viibib sellel mäel.' Aga Moab tallatakse maha ta omas paigas, otsekui tallataks õlekubu virtsalompi.

¹¹A ka totoro ona ringa i waenganui o reira pera me te kaikauhoe e toro ana i ona ringa ina kauhoe ia; ka tukua hoki ki raro tona whakapehapeha me nga mahi a ona ringa.

¹¹Ja kui ta selle sees sirutab oma käsi otsekui ujuja ujudes, alandatakse ta suurelisus ikkagi, hoolimata ta käte kunstist.

¹²Na, ko te wahi kaha o te pourewa tiketike o ou taiepa, kua tukua iho e ia, takoto rawa, pa rawa ki te whenua, ki te puehu rawa.

¹²Jah, kindel linn, ta laseb langeda su kaitsvad müürid, alandab, paiskab maha põrmu.