¹¶ I taua ra ka patua e Ihowa ki tana hoari maro, hoari nui, hoari kaha a Rewiatana, te nakahi tere, a Rewiatana, te nakahi korohape; ka tukitukia hoki e ia te tarakona i te moana.

¹Sel päeval nuhtleb Issand oma terava, suure ja tugeva mõõgaga Leviatanit, põgenevat madu, ja Leviatanit, keerdunud madu, ja tapab meres oleva lohe.

²I taua ra: He mara waina, waiata atu koutou ki reira.

²Selsamal päeval öeldakse: 'Tore viinamägi, laulge sellest vastastikku!'

³Ko ahau, ko Ihowa hei tiaki i a ia; hono tonu taku whakamakuku; ka tiakina e ahau i te po, i te ao, kei tukinotia.

³Mina, Issand, olen selle valvur, ma kastan seda igal hetkel, ma valvan öösel ja päeval, et sellele kahju ei tehtaks.

⁴Kahore he riri i roto i ahau. He kore noa no nga tataramoa, no nga tumatkauru hei whawhai mai ki ahau! Penei kua haere tonu atu ahau ki runga ki a ratou, tahuna ngatahitia ake e ahau.

⁴Viha mul enam ei ole. Ent oleks mul tarvis võidelda kibuvitste ja ohakatega, ma astuksin neile vastu, süütaksin kõik põlema.

⁵Kia hopukia mai ranei e ia toku kaha, kia houhia ai te rongo ki ahau; ae ra, kia houhia ano tana rongo ki ahau.

⁵Või olgu siis, et haaratakse kinni minu kaitsest, tehakse minuga rahu - jah, minuga tehakse rahu.

⁶A nga ra e haere mai nei ka whai pakiaka nga uri o Hakopa; ka whai puawai, ka kopuku a Iharaira: a ka kapi i a ratou te mata o te ao katoa i te hua.

⁶Tulevasil päevil juurdub Jaakob, Iisrael õitseb ning haljendab ja maailm on täis vilja.

⁷¶ I rite ranei tana patu i a ia ki tana patunga i ona kaipatu? i rite ranei tona whakamatenga ki te whakamatenga o ana i whakamate ai?

⁷Ons ta teda löönud, nõnda nagu ta lõi tema lööjat, või teda tapnud, nõnda nagu tapeti tema tapjad?

⁸He mea mehua tau ngangare ki a ia i tona tukunga atu e koe; kawhakina ana ia e ia ki tana hau pakaha i te ra o te marangai.

⁸Mõõt mõõdu vastu! Ta lahendas temaga asja teda maapakku saates: ta pühkis ta ära oma tugeva rajuiiliga idatuule päeval.

⁹Na ko tenei hei muru i te he o Hakopa; ko nga hua katoa enei o te tahinga i tona hara; kia meinga e ia nga kohatu katoa o te aata kia rite ki te kohatu taioma, kurukuru rawa, a kore ake nga Aherimi me nga whakapakoko e ara ake ake.

⁹Seepärast lepitatakse Jaakobi süü nõnda, ja niisugune olgu tema patukustutuse täielik vili: ta peab tegema kõik altarikivid pihustatud lubjakivide sarnaseks; ei tohi tõusta viljakustulpi ega suitsutussambaid.

¹⁰Kei te mokemoke hoki te pa taiepa, he kainga mahue, he mea whakarere, he pera i te koraha: kai ana te kuao kau i reira, takoto ana i reira, pau ake i a ia ona manga.

¹⁰Jah, kindel linn jääb üksi, tühjaks ja mahajäetud karjamaaks, kõrbe sarnaseks. Seal käib vasikas karjas, lebab seal ja näsib paljaks selle raod.

¹¹Ka memenge ona peka, ka whatiia atu: ka haere mai nga wahine, tahuna ana e ratou ki te ahi; ehara hoki ia i te iwi e whai mahara ana: no reira e kore ratou e tohungia e to ratou kaihanga, e kore ano to ratou kaiwhakaahua e aroha ki a ratou.

¹¹Kui selle oksad on kuivanud, siis murtakse need; naised tulevad, teevad nendega tuld. Sest see ei ole mõistlik rahvas: seepärast ta Looja ei halasta tema peale ja ta kujundaja ei anna temale armu.

¹²I taua ra ka taia nga hua e Ihowa i te waipuke o te awa, a tae noa ki te awa o Ihipa, a ka kohikohia takitahitia koutou, e nga tama a Iharaira.

¹²Ja sel päeval sünnib, et Issand rabab viljapäid Frati jõest Egiptuseojani, ja teid, Iisraeli lapsed, korjatakse ükshaaval kokku.

¹³I taua ra ka whakatangihia he tetere nui; a ka haere mai te hunga i tata te ngaro i te whenua o Ahiria, me te hunga i te whenua o Ihipa i peia atu; a ka koropiko ratou ki a Ihowa ki te maunga tapu, ki Hiurharama.

¹³Sel päeval puhutakse suurt sarve ja niihästi need, kes olid kadunud Assurimaale, kui ka need, kes olid pillutatud Egiptusemaale, tulevad ja kummardavad Issandat Jeruusalemmas pühal mäel.