¹¶ Nana, taku pononga e tautokona ake nei e ahau, taku i whiriwhiri ai, ahuareka tonu toku ngakau ki a ia: ka waiho e ahau toku wairua ki runga ki a ia; mana e whakapuaki te whakawa ki nga tauiwi.

¹Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse.

²E kore ia e hamama, e kore ano tona reo e ara, e kore e rangona i te ara.

²Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail.

³Ko te kakaho kope e kore e whatiia porokeretia e ia: e kore hoki te muka whakapaowa e tineia e ia: ka whakapuakina e ia te whakawa i runga i te pono.

³Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust.

⁴E kore ia e ngoikore, e kore e ngakaukore, kia takoto ra ano i a ia te whakawa ki te whenua: ka tatari ano nga motu ki tana ture.

⁴Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.

⁵¶ Ko te kupu tenei a te Atua, a Ihowa, nana nei nga rangi i hanga, i hora; nana nei i takoto ai te whenua me nga mea ano e puta mai ana i reira; nana nei i homai he manawa ki o reira tangata, me te wairua ano ki te hunga e haereere ana i reira.

⁵Nõnda ütleb Jumal, Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu selle rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad:

⁶He mea karanga koe naku, na Ihowa, i runga i te tika, maku ano tou ringa e pupuri, maku koe e tiaki, ka hoatu ano koe e ahau hei kawenata ki te iwi, hei marama mo nga tauiwi;

⁶Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks,

⁷Hei whakatitiro i nga kanohi matapo, hei whakaputa mai i nga herehere i roto i te whare e tutaki tonu ana, i te hunga e noho ana i te pouri, i roto i te whare herehere.

⁷avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast.

⁸Ko Ihowa ahau: ko toku ingoa tena: e kore ano e tukua e ahau toku kororia ki tetahi atu, toku whakamoemiti ki te whakapakoko.

⁸Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.

⁹Nana, kua puta mai nga mea o mua, he mea hou enei e whakaaturia nei e ahau: i te mea kahore ano kia pihi noa ka korerotia nei e ahau ki a koutou.

⁹Vaata, eelmised sündmused on aset leidnud ja ma kuulutan uusi; enne kui need toimuma hakkavad, teen ma need teile teatavaks.

¹⁰Waiatatia ki a Ihowa he waiata hou, me te whakamoemiti ki a ia i te pito o te whenua, e te hunga e haere ana ki raro, ki te moana, e o reira tini mea, e nga motu, e nga tangata e noho ana i reira.

¹⁰Laulge Issandale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Ilutsegu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud!

¹¹No reira kia nui te reo o te koraha, o nga pa ano o reira, o nga kainga, e nohoia ana e Kerara; kia waiata nga tangata o Here, kia hamama ratou i runga i te tihi o nga maunga.

¹¹Tõstku häält kõrb ja selle linnad, külad, kus Keedar elab! Kaljude elanikud hõisaku, hüüdku valjusti mägede tippudelt!

¹²Kia whakakororiatia a Ihowa e ratou, kia kauwhautia te whakamoemiti ki a ia i nga motu.

¹²Andku nad Issandale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!

¹³¶ Ka puta mai a Ihowa, ko te ahua kei to te tangata marohirohi; ka whakaoho i te hae ka pera i te tangata whawhai; ka karanga, ae ra, ka hamama; ka kaha noa atu i ona hoariri.

¹³Issand läheb välja nagu kangelane, ta õhutab võitlusindu otsekui sõjamees; ta tõstab sõjakisa, hüüab valjusti, astub võidukalt oma vaenlaste vastu.

¹⁴Ka roa nei taku whakamorokitanga, i whakarongo puku ahau, whakakoromaki tonu; katahi nei ahau ka aue, ka pera me te wahine e whanau ana; ka whakahotu ahau, ka kahekahe ngatahi.

¹⁴Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.

¹⁵Ka whakaururuatia e ahau nga maunga me nga pukepuke, ka maroke i ahau nga otaota katoa o reira; ka meinga nga awa hei motu, ka maroke ano i ahau nga harotoroto.

¹⁵Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaks.

¹⁶Ka kawea ano e ahau nga matapo ma te ara kihai nei ratou i mohio: ka meinga te pouri hei marama ki to ratou aroaro, me nga wahi kopikopiko kia tika. Ka meatia enei mea e ahau ki a ratou, e kore ano ahau e whakarere i a ratou.

¹⁶Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata.

¹⁷Ka hoki ratou ki muri, nui atu to ratou whakama, to te hunga e whakawhirinaki ana ki nga whakapakoko, e mea ana ki te mea whakarewa, Ko koutou o matou atua.

¹⁷Aga taganema ja häbenema peavad need, kes loodavad nikerdatud kujude peale, kes ütlevad valatud kujudele: 'Teie olete meie jumalad!'

¹⁸¶ Whakarongo, e nga turi; titiro, e nga matapo, kia kite ai koutou.

¹⁸Kurdid, kuulge, ja pimedad, tõstke oma pilk üles, et te näeksite!

¹⁹Ko wai atu te matapo? ko taku pononga nei anake; ko wai te turi hei rite mo taku pononga i unga nei e ahau? ko wai te matapo hei rite mo te tangata e mau nei tana rongo ki ahau? ko wai te matapo hei rite mo ta Ihowa pononga?

¹⁹Kes on pime, kui mitte mu sulane, ja kurt nagu mu käskjalg, kelle ma läkitan? Kes on nõnda pime nagu mu usaldusmees ja nõnda pime nagu Issanda sulane?

²⁰He maha nga mea e kitea ana e koe, heoi kahore e mahara: e puare ana ona taringa, heoi kahore e rongo.

²⁰Sa oled näinud palju, aga ei ole tähele pannud; kõrvad on küll lahti, aga sa ei kuule.

²¹Pai tonu mai a Ihowa, he whakaaro ki tona tika; ka whakanuia e ia te ture, ka whakahonoretia.

²¹Issandale meeldis oma õigluse pärast teha Seadus suureks ja võimsaks.

²²Ko tenei iwi ia he pahuatanga, he taonga parau; he mea mahanga ratou katoa i roto i nga rua, ngaro tonu i roto i te whare herehere, hei pahuatanga ratou, kahore hoki he kaiwhakaora; hei taonga parau; kahore hoki he tangata e ki ana, Whakahokia.

²²Ja see on paljaksriisutud ja rüüstatud rahvas: nad kõik on pandud aukudesse ja peidetud vangikodadesse; nad on jäänud saagiks ja päästjat ei ole, rüüsteks, ja ükski ei ütle: 'Anna tagasi!'

²³Ko wai i roto i a koutou e whai taringa ki tenei? ko wai e mahara mai, e whakarongo mai, mo nga wa hoki o muri?

²³Kes teist võtab seda kuulda, paneb tähele ja kuuleb tuleviku tarvis?

²⁴Na wai a Hakopa i tuku hei taonga parau? a Iharaira hoki hei meatanga ma nga kaipahua? he teka ianei na Ihowa? kua hara nei hoki tatou ki a ia, kinai hoki ratou i pai kia haere i ana ara, kihai i whakarongo ki tana ture.

²⁴Kes andis Jaakobi rüüstata ja Iisraeli riisujate kätte? Kas mitte Issand, kelle vastu me pattu tegime, kelle teedel ei tahetud käia ja kelle Seadust ei tahetud kuulda?

²⁵Na reira ringihia ana e ia te aritarita o tona riri ki a ia, me te pakanga kaha; wera ana ia i tetahi taha, i tetahi taha, te mohio ia; tahuna ana ia, heoi kihai tona ngakau i mahara.

²⁵Seepärast ta valas tema peale oma vihalõõma ja sõjajõu: see põletas teda igalt poolt, kuid ta ei saanud targaks; kõrvetas teda, kuid ta ei võtnud seda südamesse.