¹¶ Na inaianei ko te kupu tenei a Ihowa, a tou kaihanga, e Hakopa, a tou kaiwhakaahua, e Iharaira, Kaua e wehi: kua oti nei hoki koe te hoko e ahau, kua karangatia e ahau tou ingoa; naku koe.

¹Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!

²Ka haere koe i roto i te wai, ko ahau hei hoa mou; i nga awa ano, e kore e huri mai ki runga i a koe; ki te haere koe i roto i te ahi, e kore koe e wera, e kore ano te mura e ka ki a koe.

²Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.

³Ko Ihowa hoki ahau, ko tou Atua, ko te Mea Tapu o Iharaira, ko tou kaiwhakaora: i hoatu e ahau a Ihipa hei utu mou, a Etiopia raua ko Tepa hei wahi mou.

³Sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja; su lunahinnaks ma annan Egiptuse, sinu asemel Etioopia ja Seba.

⁴I te mea he taonga nui koe ki taku titiro, he mea e whakahonoretia ana, a i arohaina koe e ahau; mo reira ka hoatu e ahau he tangata mo tou turanga, he iwi hoki hei utu mou kia ora.

⁴Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.

⁵Kaua e wehi: kei a koe nei hoki ahau: ka kawea mai e ahau ou uri i te rawhiti, ka kohikohia mai koe i te uru.

⁵Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt.

⁶Ka mea ahau ki te raki, Homai; ki te tonga, Kaua e kaiponuhia: kawea mai aku tama i tawhiti, aku tamahine i te pito o te whenua;

⁶Ma ütlen põhjamaale: Anna! ja lõunamaale: Ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest,

⁷Te hunga katoa i huaina nei toku ingoa mo ratou: naku hoki ratou i hanga hei whakakororia moku: naku ia i whakaahua, naku hoki ia i mahi.

⁷kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning valmis teinud!

⁸¶ Whakaputaina mai nga matapo he kanohi nei o ratou, nga turi he taringa nei o ratou.

⁸Too välja pime rahvas, kellel siiski on silmad, ja kurdid, kellel siiski on kõrvad!

⁹Kia huihui nga iwi katoa, kia rupeke tahi nga tauiwi: ko wai i roto i a ratou hei whakaatu i tenei, hei korero i nga mea o mua ki a tatou? kia homai e ratou o ratou kaiwhakaatu, kia whakatikaia atu ai ta ratou: ma ratou ranei e whakarongo, e mea mai, He pono.

⁹Kõik paganad on kogunenud ühte ja rahvad on kokku tulnud. Kes neist saaks jutustada niisuguseid asju ja kuulutada meile endisi sündmusi? Toogu nad oma tunnistajad ja õigustagu endid, las need kuulda ning öelda: 'See on tõsi!'

¹⁰Ko koutou hei whakaatu mo taku, e ai ta Ihowa, me taku pononga i whiriwhiria e ahau, kia mohio ai koutou, kia whakapono ai ki taku, kia matau ai ko ahau ia, kahore he Atua i whakaahuatia i mua i ahau, kahore hoki tetahi i muri i ahau.

¹⁰Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, ja minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see: enne mind ei ole olnud ühtegi jumalat ega tule ühtegi pärast mind.

¹¹Ko ahau, ko ahau nei ano, a Ihowa; kahore atu hoki he kaiwhakaora, ko ahau anake.

¹¹Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina.

¹²Naku i whakaatu, naku hoki i whakaora, naku ano i korero, i te mea kahore he atua ke i roto i a koutou: na ko koutou hei kaiwhakaatu moku, e ai ta Ihowa, a ko te Atua ahau.

¹²Mina olen teatavaks teinud, päästnud ja kuulutanud, aga mitte mõni võõras teie hulgas; teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, et mina olen Jumal.

¹³Ae ra, i te mea kahore ano he ra ko ahau tenei; e kore hoki tetahi e whakaora ake i roto i toku ringa: maku e mahi, ko wai hoki hei whakakahore?

¹³Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest. Mina teen, ja kes saaks seda takistada?

¹⁴¶ Ko te kupu tenei a Ihowa, a to koutou kaihoko, a te Mea Tapu o Iharaira, He whakaaro ki a koutou i unga tangata ai ahau ki Papurona, a ka mauria mai e ahau ratou katoa, he mawhiti mai, ara nga Karari i runga i nga kaipuke i harakoa ai ratou.

¹⁴Nõnda ütleb Issand, teie lunastaja, Iisraeli Püha: teie pärast ma läkitan Paabelisse, ja toon alla kõik põgenikud, ka kaldealased, käratsedes laevadesse.

¹⁵Ko Ihowa ahau, ko to koutou Mea Tapu, ko te kaihanga o Iharaira, ko to koutou Kingi.

¹⁵Mina, Issand, olen teie Püha, mina, Iisraeli Looja, olen teie kuningas.

¹⁶Ko te kupu tenei a Ihowa nana nei i homai te ara i te moana, te huarahi i roto i nga wai kaha;

¹⁶Nõnda ütleb Issand, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette,

¹⁷Nana nei i whakaputa mai te hariata, te hoiho, te ope, me te kaha; takoto tahi ana ratou, te ara ki runga: kua keto ratou, kua tineia, ano he muka.

¹⁷kes tõi välja vankrid ja hobused, väe ja vägevad mehed; need lamavad üheskoos ega tõuse enam, nad on vaibunud, kustunud otsekui taht.

¹⁸Kaua e mahara ki nga mea o mua; ko nga mea onamata kaua e whakaaroa.

¹⁸Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud.

¹⁹Tenei ahau te mahi nei i te mea hou; akuanei te tupu ai: e kore ranei e mohiotia e koutou? ka oti i ahau he ara i te koraha, he awa i te titohea.

¹⁹Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.

²⁰Ka whakakororiatia ahau e nga kararehe o te parae, e nga kirehe mohoao, e nga otereti; no te mea ka hoatu e ahau he wai i te koraha, he awa i te titohea, hei inu ma taku iwi, ma taku i whiriwhiri ai;

²⁰Mind austavad metsloomad, ðaakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrbes vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast.

²¹Ma te iwi i whakaahuatia e ahau maku, ma ratou e kauwhau te whakamoemiti moku.

²¹Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest.

²²¶ Na kihai nei koe i karanga ki ahau, e Hakopa; kua hoha koe ki ahau e Iharaira.

²²Aga ei ole sina, Jaakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael, minu pärast vaeva näinud.

²³Kihai i kawea mai e koe ki ahau au hipi hei tahunga tinana; kihai ano ahau i whakakororiatia ki au patunga tapu. Kahore aku whakamahi i a koe ki te whakahere, kihai ano koe i ngenge, i te meatanga i te whakakakara.

²³Sina ei ole mulle toonud oma põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina ei ole sind pannud orjama roaohvriga ega ole vaevanud viirukiga.

²⁴Kihai i hokona e koe he kakaho reka maku ki te moni, kihai hoki ahau i makona i te ngako o au patunga tapu; engari i whakamahia ahau e koe ki ou hara, mauiui ana ahau i au mahi he.

²⁴Sina ei ole mulle ostnud raha eest kalmuseid ega ole mind küllastanud oma tapaohvrite rasvaga, vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega.

²⁵Ko ahau, ko ahau nei ano, te kaimuru atu i ou he, he whakaaro ano ki ahau: e kore ano ou hara e maharatia e ahau.

²⁵Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.

²⁶Whakamaharatia ahau; tatou ka whakawa ki a tatou ano; korerotia e koe tau, kia whakatikaia ai koe.

²⁶Tuleta mulle meelde, käigem isekeskis kohut, räägi sina, et sa võiksid õigeks saada.

²⁷Ko tou papa tuatahi, i hara; ko ou kaiwhakaako, whakakeke ana ki ahau.

²⁷Su esiisa tegi pattu ja su eestkõnelejad astusid üles mu vastu.

²⁸Na reira whakapokea iho e ahau nga rangatira o te wahi tapu, a hoatu ana e ahau a Hakopa ki te kanga, a Iharaira ki te tawai.

²⁸Seepärast ma teotasin pühamu vürste, jätsin Jaakobi hävima ja Iisraeli laimualuseks.