¹¶ Ko te tangata i whanau i te wahine, he torutoru ona ra; ki tonu ano i te raruraru.

¹Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.

²Ano he puawai ia e puta mai ana, e kotia iho ana: rere ana ia, ano he atarangi, kahore hoki he tumautanga.

²Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.

³E titiro mai ano ranei ou kanohi ki te penei? E mea ranei koe i ahau kia whakawa taua ki a taua?

³Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.

⁴Ko wai hei homai i te mea ma i roto i te mea poke? Hore rawa.

⁴Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!

⁵Kua rite na hoki nga ra mona: kei a koe te maha o ona marama; takoto rawa i a koe te tikanga mona, a e kore ia e whiti ki tua.

⁵Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,

⁶Tahuri ke atu te titiro i a ia, kia ai ona pariratanga, kia ata tutuki ai tona ra, kia rite ai ki o te kaimahi.

⁶siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!

⁷¶ Ka ai hoki he whakaaronga ki te rakau i tapahia, tera ano e pariri, e kore ano hoki e mutu te wana o tona pihi.

⁷Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.

⁸Ahakoa kua tawhitotia tona pakiaka a ki te whenua, a kua mate tona tinana i roto i te oneone;

⁸Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,

⁹Heoi ma te haunga o te wai ka pihi, ka kokiri ona peka ano ko ta te mea tupu.

⁹hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.

¹⁰Ko te tangata ia, mate iho, marere noa iho; ae, ka hamo te tangata, a kei hea ia?

¹⁰Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?

¹¹Pera i nga wai e he mai nei i te moana, i te awa e mimiti ana, ka maroke;

¹¹Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,

¹²E pera ana ano te tangata, e takoto ana a kahore he whakatikanga ake: kahore he marangatanga ake mo ratou, a kia kore ra ano nga rangi; e kore ano ratou e ara i to ratou moe.

¹²nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.

¹³Aue, kia huna noatia oti ahau e koe ki te po, kia waihotia noatia iho ahau e koe kia ngaro ana, kia hoki ra ano tou riri; kia rohea noatia mai e koe tetahi wa moku, a ka mahara mai ai ano ki ahau!

¹³Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.

¹⁴Ki te mate te tangata, e ora ano ranei ia? Ka tatari ahau i nga ra katoa o toku ngananga, kia tae mai ra ano he whakaputanga moku.

¹⁴Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.

¹⁵Mau e karanga, kia whakao atu ai ahau; kahore hoki e kore ka matenui koe ki te mahi a ou ringa.

¹⁵Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.

¹⁶¶ Inaianei hoki e taua ana e koe oku hikoinga; he teka ianei e matatau tonu mai ana koe ki toku hara?

¹⁶Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.

¹⁷Hiri rawa toku he ki roto ki te putea, tuitui rawa e koe toku kino.

¹⁷Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.

¹⁸He pono ko te maunga e horo ana e memeha noa ake ana, e nekehia ana te toka i tona wahi;

¹⁸Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,

¹⁹E ngau ana te wai i nga kohatu; ma tona puhaketanga e horoi atu te puehu o te whenua; a whakangaromia iho e koe te tumanako a te tangata.

¹⁹vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.

²⁰Taea ana ia e koe ake tonu atu, a pahure ana ia; puta ke ana i a koe tona mata, a tonoa atu ana ia kia haere.

²⁰Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.

²¹Ko te whakahonoretanga o ana tama, kahore e mohiotia e ia; ka hoki iho ratou hei ware, heoi kahore tetahi aha o ratou e maharatia e ia.

²¹Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.

²²E mamae ano ia te kikokiko o tona tinana, a ka tangi tona wairua i roto i a ia.

²²Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'