¹¶ Kua pau toku manawa, moti rawa oku ra, kua rite te urupa moku.

¹Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.

²He pono he hunga tawai enei kei ahau, a kei roto tonu toku kanohi i a ratou whakakarangitanga.

²Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.

³Tena ra, homai he punga ko koe tonu hei whakakapi turanga moku; ko wai hei papaki ringa ki ahau?

³Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?

⁴Kua huna hoki e koe to ratou ngakau kei mohio; na reira e kore koe e whakaneke ake i a ratou.

⁴Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.

⁵Ko te tangata e whaki ana i ona hoa, he mea mo te utu, ko nga kanohi tonu o ana tamariki e hemo.

⁵Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.

⁶Kua meinga hoki ahau e ia hei hahani ma nga iwi; a kua waiho marakerake ahau hei whakaetietinga.

⁶Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.

⁷Kua atarua toku kanohi i te tangi, rite tonu ki te atarangi oku wahi katoa.

⁷Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.

⁸Ka miharo te hunga tika ki tenei, a ka whakaoho te tangata harakore i a ia ano hei whakahe i te atuakore.

⁸Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.

⁹Otiia ka mau te tangata tika ki tona ara, a ko te tangata ringa ma ka neke haere ake te kaha.

⁹Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.

¹⁰¶ Ko koutou katoa ia tahuri, anga mai nei, e kore hoki tetahi tangata mahara e kitea e ahau i roto i a koutou.

¹⁰Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.

¹¹Kua pahemo oku ra, motumotuhia ake oku whakaaro i whakatakoto ai, tae noa ki nga whakaaro o toku ngakau.

¹¹Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.

¹²Ko te po kua meinga e ratou hei ao; ko te marama, e ki ana ratou, e tata tonu ana ki te pouri.

¹²Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.

¹³Ki te titiro ahau i te reinga hei whare moku; mehemea kua wharikitia e ahau toku moenga ki te pouri;

¹³Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.

¹⁴Mehemea kua karanga ahau ki te pirau, ko koe toku papa; ki te iro ranei, ko koe toku whaea, toku tuahine!

¹⁴Ma hüüan hauale: 'Sa oled mu isa!' ja ussikestele: 'Mu ema ja õde!'

¹⁵Kei hea ra he tumanakohanga atu moku? A ko taku e tumanako atu ai ko wai e kite?

¹⁵Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?

¹⁶Ka riro ki raro ki nga taha o te reinga, ina whai okiokinga i roto i te puehu.

¹⁶Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.'