1¶ Na ka whakautua e Hopa, ka mea,
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2Kia peha ake te roa o ta koutou whakaporearea i toku wairua, o ta koutou wawahi i ahau ki te kupu?
2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3Ka tekau enei tawainga a koutou ki ahau, kahore o koutou whakama i a koutou ka aki tonu nei i ahau.
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4Ki te mea ano hoki kua he ahau, kei ahau ano toku he e noho ana.
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5Ki te mea ka whakanui mai koutou i a koutou ki ahau, a ka kauwhau mai ki ahau i toku tawainga;
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6Kia mohio koutou na te Atua ahau i whakaparori i taku take, he mea hao mai ahau nana ki tana kupenga.
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7Nana, e tangi ana ahau i te mahi nanakia, heoi kahore ahau e whakarangona; e karanga awhina ana ahau, otiia kahore he whakawa.
7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8¶ Kua tutakina e ia toku ara, te puta ahau; tukua iho ana e ia te pouri ki oku ara.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9Ko toku kororia huia atu ana e ia; tangohia ana e ia te karauna i toku mahunga.
9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10Wawahia ana ahau e ia i nga taha katoa, a riro ana ahau; ko taku i tumanako atu ai huaranga atu ana e ia ano he rakau.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11Kua mura mai hoki tona riri ki ahau; e kiia ana ahau e ia ko tetahi o ona hoariri.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12E haere huihui mai ana ana taua, e whakaneke ake ana i to ratou ara ki ahau, kei te whakapae i toku teneti i tetahi taha, i tetahi taha.
12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13Kua meinga e ia oku teina kia matara atu i ahau; ko aku i mohio ai kua tangata ke ki ahau.
13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14Ko oku whanaunga, mutu pu ta ratou; ko oku hoa ake, kua wareware ratou ki ahau.
14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15Ko te hunga e noho ana i toku whare, me aku pononga wahine, kiia iho ahau e ratou he tangata ke; he tangata no nga whenua ahau ki ta ratou titiro mai.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16I karanga atu ahau ki taku pononga, heoi kihai ia i whakao mai; ahakoa e inoi ana toku mangai ki a ia.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17Ko toku ha tauhou ana ki taku wahine, me taku inoi hoki ki nga tamariki o te kopu o toku whaea.
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18Ko nga tamariki nonohi ano hoki, whakahawea mai ana ki ahau; ki te whakatika ahau, ka korero whakahe ratou moku.
18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19E whakarihariha mai ana ki ahau oku takahoa katoa, a ko aku i aroha ai kua tahuri mai ki ahau.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20Piri tonu toku iwi ki toku kiri, ki oku kikokiko, a ora ake oku, ko te kiri kau o oku niho.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21Tohungia mai ahau, tohungia mai ahau e koutou, e oku hoa; kua pa mai hoki te ringa o te Atua ki ahau.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22He aha koutou i tukino ai i ahau, i pera ai me te Atua, te makona koutou i oku kikokiko?
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23¶ Aue, me i tuhituhia aku kupu! Aue, me i taia ki te pukapuka!
23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24Me i whaoa ki te kamaka, ki te pene rino, ki te mata, hei mea mo a mua noa atu!
24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25Otiia e mohio ana ahau kei te ora toku kaihoko, a i nga wa i muri nei ka tu ia ki runga ki te whenua;
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26A ahakoa i muri i te paunga o toku kiri, ka titiro tonu ahau i roto i toku kikokiko ki te Atua:
26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27E titiro ano ahau ki a ia, ahau nei ano; a ma oku kanohi e matakitaki, kahore ma o tetahi atu. Pau rawa oku whatumanawa i roto i ahau.
27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28Ki te ki koutou, Na, ta tatou hanga ki te tukino i a ia! kua kitea hoki te take o te mea i roto i ahau;
28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',
29Kia wehi koutou kei mate i te hoari; no te mea ko te whiunga ki te hoari kei roto i te riri, e mohio ai koutou he whakawa ano tenei.
29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'