¹¶ He aha nga wa te whakapurangatia ai e te Kaha Rawa? A he aha hoki te hunga e mohio ana ki a ia te kite ai i ona ra?

¹Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?

²Tera etahi e whakaneke atu ana i nga rohe; e kahakina ana e ratou nga kahui, whangaia iho e ratou.

²Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.

³E aia atu ana e ratou te kaihe a nga pani, e tangohia ana hei taunaha te kau a te pouaru.

³Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.

⁴Whakapekaia ketia ana e ratou nga rawakore i te ara: huihui ana nga ware o te whenua, piri ana.

⁴Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.

⁵Nana, rite tonu ratou ki te kaihe mahoao i te koraha, haere atu ana ki ta ratou mahi, e whai ana ki te kai; hei kai te koraha ma ratou, ma a ratou tamariki.

⁵Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.

⁶E kotia ana e ratou ta ratou witi i te mara; e kohia ana e ratou nga waina a te hunga tutu.

⁶Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.

⁷E takoto tahanga ana ratou i te po roa, kahore he kakahu, kahore hoki he hipoki i te maeke.

⁷Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.

⁸Maku iho ratou i te awha o nga maunga, a, ka kore he rerenga, ka awhi i te kamaka.

⁸Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.

⁹Tera te hunga, e tangohia mai ana e ratou te pani i te u, e tango ana i ta te rawakore taunaha:

⁹Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.

¹⁰Koia ka haere tahanga ratou, kahore he kakahu, a, i te matekai ka hari i nga paihere witi;

¹⁰Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.

¹¹E mahi nei i te hinu i roto i nga taiepa a aua tangata; e takahi nei i a ratou poka waina, me te mate i te wai.

¹¹Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.

¹²E aue ana nga tangata i roto i te pa, e karanga ana hoki te wairua o te hunga i patua: kahore ano ia a te Atua whakakuware ki a ratou.

¹²Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.

¹³¶ No te hunga ratou e whakakeke ana ki te marama; kahore o ratou mohio ki ona ara, e kore ano ratou e noho ki ona huarahi.

¹³On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.

¹⁴E maranga ana te kaikohuru i te mea ka marama, patua iho e ia te ware me te rawakore; a i te po ka pena ia i te tahae.

¹⁴Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.

¹⁵E tatari ana te kanohi o te tangata puremu kia nehunehu iho, e mea ana, E kore te kanohi e kite i ahau: e huna ana ia i tona mata.

¹⁵Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: 'Ükski silm ei näe mind!' ja paneb katte näole.

¹⁶E keri ana ratou i nga whare i te pouri: i te awatea e pa ana ratou i a ratou: kahore ratou e mohio ki te marama.

¹⁶Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.

¹⁷Ki a ratou katoa hoki e rite ana te ata ki te atarangi o te mate; e matau ana hoki ratou ki nga whakamataku o te atarangi o te mate.

¹⁷Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.

¹⁸¶ Tere tonu ia ki runga ki te mata o nga wai; he mea kanga to ratou wahi i runga i te whenua: e kore ia e anga mai ki te ara ki nga mara waina.

¹⁸Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!

¹⁹Ka riro nga wai o te hukarere i te tauraki, i te wera: te hunga hara ano hoki i te reinga.

¹⁹Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!

²⁰Ka wareware te kopu ki a ia; he kai reka ia ma te iro; e kore ia e maharatia i muri iho; ka whati hoki te kino ano he rakau.

²⁰Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.

²¹E tukinotia ana e ia te pakoko kihai nei i whanau; kahore hoki ana mahi pai ki te pouaru.

²¹Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.

²²E kumea atu ana hoki e ia nga marohirohi ki tona kaha: ka whakatika ake ia, kahore he tangata e u ki te ora.

²²Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.

²³I homai ano e te Atua ki a ratou kia au te noho, a ka whakawhirinaki ratou ki reira; kei runga hoki i o ratou huarahi ona kanohi.

²³Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.

²⁴E whakanekehia ake ana ratou; otiia wahi iti nei, kua kahore noa iho ratou; ae ra, ka whakaitia ratou, ka whakawateatia atu pera i era atu katoa, a ka tapahia atu ano ko nga kauru o nga puku witi.

²⁴Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.

²⁵Ki te mea he teka tenei ko wai hei whakateka ki ahau, hei whakakahore i taku korero?

²⁵Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?'