¹¶ Na ka tonoa atu e Hohua, e te tama a Nunu, etahi tangata tokorua i Hitimi hei tutei puku atu, i mea ia, Tikina, tirohia te whenua, me Heriko hoki. Na haere ana raua, a ka tae ki te whare o tetahi wahine kairau, ko Rahapa tona ingoa, a ka moe i re ira.

¹Ja Joosua, Nuuni poeg, läkitas salaja Sittimist kaks meest maakuulajaiks, öeldes: 'Minge vaadake maad ja Jeerikot!' Ja nad läksid ning tulid Raahabi-nimelise hoora kotta; ja nad jäid sinna.

²Na ka korerotia ki te kingi o Heriko, ka meatia, Nana, kua tae mai etahi tangata ki konei i te po nei, no nga tama a Iharaira, he whakataki i te whenua.

²Aga Jeeriko kuningale räägiti ja öeldi: 'Vaata, mehed Iisraeli laste hulgast on öösel tulnud siia maad kuulama!'

³Na ka tonoa atu e te kingi o Heriko ki a Rahapa, ka mea, Whakaputaina mai ki waho nga tangata i haere mai na ki a koe, i haere atu na ki tou whare: i haere mai hoki raua he mataki i te whenua katoa.

³Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: 'Too välja need mehed, kes su juurde tulid, kes tulid su kotta, sest nad on tulnud läbi uurima kogu maad!'

⁴Na ka hopu te wahine ra ki nga tangata tokorua, a huna iho e ia; a ka mea atu ia, He tika i haere mai nga tangata ki ahau, heoi, kihai ahau i mohio no hea ranei raua:

⁴Aga naine võttis need kaks meest ja peitis ära ning ütles nõnda: 'Mehed tulid küll minu juurde: ega mina teadnud, kust nad pärit olid.

⁵A, no te wa o te tutakitanga o te kuwaha, no te mea ka pouri nei, ka puta atu aua tangata ki waho: kahore ahau e mohio i haere aua tangata ki hea: kia hohoro te whai i muri i a raua; ka mau hoki raua i a koutou.

⁵Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed välja. Mina ei tea, kuhu nad läksid. Ajage usinasti neid taga, küllap te saate nad kätte!'

⁶Kahore ia, kua kawea raua e ia ki runga ki te tuanui, a huna ana raua ki nga kakau rinena i horahorangia e ia ki runga i te tuanui.

⁶Tema aga oli viinud nad üles katusele ja peitnud linavarte alla, mis tal katusele olid laotatud.

⁷Na ka whai nga tangata i muri i a raua na te huarahi ki Horano a tae noa ki nga whakawhitinga: a, no te putanga atu ano o nga kaiwhai i a raua ki waho, ka tutakina te kuwaha.

⁷Siis ajasid mehed neid taga mööda Jordani teed kuni koolmeteni; ja kui nende tagaajajad olid välja läinud, suleti värav.

⁸¶ A, kiano raua i takoto noa, na ka haere ake ia ki a raua ki te tuanui;

⁸Aga enne kui nad olid magama heitnud, läks Raahab nende juurde üles katusele

⁹Ka mea ki aua tangata, E mohio ana ahau kua hoatu te whenua nei e Ihowa ki a koutou, kua tau mai hoki te wehi o koutou ki a matou, a kei te ngohe noa nga tangata katoa o te whenua nei i a koutou.

⁹ja ütles meestele: 'Ma tean, et Issand on andnud selle maa teile ja et meid on vallanud hirm teie ees, ja teie ees värisevad kõik maa elanikud.

¹⁰I rongo hoki matou ki ta Ihowa whakamaroketanga i te wai o te Moana Whero i o koutou aroaro, i to koutou putanga mai i Ihipa; ki nga mea hoki i meatia e koutou ki nga kingi tokorua o nga Amori i tawahi o Horano, ki a Hihona raua ko Oka, i huna n ei e koutou.

¹⁰Sest me oleme kuulnud, kuidas Issand kuivatas teie eest Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest lahkusite, ja mida te tegite kahe emorlaste kuningaga teisel pool Jordanit, Siihoni ja Oogiga, kelle te hävitasite sootuks.

¹¹A, i to matou rongonga ano, ka ngohe noa o matou ngakau, kahore atu hoki he tokonga ake o te wairua i roto i tetahi, na koutou hoki: no te mea ko Ihowa, ko to koutou Atua, ko ia te Atua i te rangi i runga, i te whenua hoki i raro.

¹¹Kui me seda kuulsime, siis läksid meie südamed araks ja kelleski pole enam vastupanuvaimu teie ees, sest Issand, teie Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal.

¹²Na, tena, oatitia mai a Ihowa ki ahau, i te mea kua atawhaitia nei korua e ahau, ka atawhai hoki koutou ki te whare o toku matua, a ka homai he tohu pono ki ahau:

¹²Ja nüüd vanduge mulle Issanda juures, sest ma olen teile head teinud, et ka teie teete head mu isa perele; ja andke mulle kindel märk,

¹³Ka whakaora hoki koutou i toku papa, i toku whaea, i oku tungane, i oku tuakana, me a ratou mea katoa, a ka araarai i a matou kei mate.

¹³et jätate ellu mu isa ja ema, vennad ja õed ja kõik, kes neil on, ja päästate meie hinged surmast!'

¹⁴Na ka mea aua tangata ki a ia, Ko to maua ora mo to koutou, ki te kahore koutou e whaki i ta maua take: a tenei ake, hei te homaitanga a Ihowa i te whenua ki a matou, ka puta hoki ta matou mahi atawhai, ta matou mahi pono ki a koe.

¹⁴Ja mehed ütlesid temale: 'Me ise sureme teie asemel! Kui teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Issand annab selle maa meile, siis oleme su vastu head ja ustavad.'

¹⁵Na tukua iho ana raua e ia ki tetahi taura na te matapihi: kei te taiepa tonu hoki o te pa tona whare, a noho ai ia i runga i te taiepa.

¹⁵Seepeale laskis ta nad läbi akna nööriga alla, sest ta koda oli linnamüüri sees ja seetõttu ta elaski linnamüüri sees.

¹⁶A ka mea ia ki a raua, Haere ki te maunga, kei tutaki nga kaiwhai ki a korua; ka piri ai ki reira kia toru nga ra, kia hoki mai ra ano nga kaiwhai: katahi korua ka haere i to korua huarahi.

¹⁶Ja ta ütles neile: 'Minge mäestikku, et tagaajajad teid ei kohtaks, ja varjake endid seal kolm päeva, kuni tagaajajad tagasi tulevad; pärast seda minge oma teed!'

¹⁷Katahi ka mea aua tangata ki a ia, E kore maua e whai hara mo tenei oati au i whakaoati nei koe i a maua.

¹⁷Ja mehed ütlesid temale: 'Vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda, me vabaneme nõnda:

¹⁸Nana, ina tae mai matou ki tenei whenua, herea te miro nei, te aho whero nei ki te matapihi i tukua iho nei maua e koe na reira; a me whakahuihui mai ki a koe, ki roto ki te whare, tou papa, me tou whaea, me ou tungane, me te nohoanga katoa o to u papa.

¹⁸vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese juurde kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere!

¹⁹Na ahakoa ko wai te tangata e puta atu ana ki waho o nga tatau o tou whare, hei runga ano i tona mahunga ona toto, ko maua ia ka harakore; tena ko nga tangata katoa i roto tahi koutou i te whare, hei o maua mahunga ona toto, ki te pa atu tetahi ringa ki a ia.

¹⁹Igaühe veri, kes siis su koja uksest välja läheb, tulgu tema enese pea peale, ja igaühe veri, kes sinuga kojas on, tulgu meie pea peale, kui kellegi käsi teda puudutab!

²⁰Otiia, ki te korero koe i ta maua take, ka watea maua i tau oati i whakaoati nei koe i a maua.

²⁰Aga kui sa sellest meie asjast teatad, siis oleme vabad su vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda.'

²¹Ano ra ko ia, Waiho i ta korua i mea na. A tukua atu ana raua e ia, a haere ana raua: a herea ana e ia te aho whero ki te matapihi.

²¹Ja tema vastas: 'Olgu nõnda, nagu on teie sõnad!' Ja ta saatis nad minema ning nad läksid ära; ja ta sidus punase nööri akna külge.

²²¶ Na ka haere raua, a ka tae ki te maunga, a noho ana i reira e toru nga ra, a hoki noa nga kaiwhai: a rapu noa nga kaiwhai i a raua i te huarahi katoa, a kahore i kitea.

²²Siis nad läksid ja tulid mäestikku ning jäid sinna kolmeks päevaks, kuni tagaajajad olid läinud tagasi; ja tagaajajad otsisid neid teel kõikjalt, aga ei leidnud.

²³Katahi ka hoki aua tangata tokorua, ka heke iho i te maunga, a ka whiti, ka tae ki a Hohua, tama a Nunu, ka korero ki a ia i nga mea katoa i pono ki a raua.

²³Ja need kaks meest, kui nad mäestikust olid alla tulnud, pöördusid tagasi ja läksid üle jõe ning tulid Nuuni poja Joosua juurde ja jutustasid temale kõik, mis neile oli juhtunud.

²⁴A ka mea raua ki a Hohua, Koia ano, kua homai e Ihowa te whenua katoa ki o tatou ringa; a ngohe kau nga tangata katoa o te whenua i a tatou.

²⁴Ja nad ütlesid Joosuale: 'Tõesti, Issand on andnud meie kätte kogu maa, kõik maa elanikud juba värisevad meie ees.'