¹¶ Kei whakamanamana koe ki te ra apopo; kahore hoki koe e mohio ko te aha e puta mai i roto i te ra.

¹Ära kiitle homsest päevast, sest sa ei tea, mida see päev toob!

²¶ Ma tetahi atu tangata te whakamoemiti mou, kaua ma tou mangai ake; ma te tangata ke, kaua ma ou ngutu ake.

²Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu, keegi võõras, aga mitte su oma huuled.

³¶ He taimaha te kohatu, he taimaha ano te kirikiri; he taimaha atu ia i a raua tahi te pukuriri o te wairangi.

³Kivil on raskus ja liival kaal, aga arulageda viha on rängem neist mõlemast.

⁴He mea nanakia te riri, he rutaki te aritarita; ko wai ia e tu i mua i te hae?

⁴Raev võib olla julm ja viha otsekui uputus, aga kes suudaks seista armukadeduse ees?

⁵¶ He pai ke te riri matanui i te aroha huna.

⁵Parem avalik noomitus kui salalik armastus.

⁶Ko nga patu a te hoa aroha he mea na te pono: ko nga kihi ia a te hoariri auau rawa.

⁶Sõbra löögid on mõeldud siiralt, aga vihamehe suudlused on võltsid.

⁷¶ E ngaruru ana te wairua makona ki te honikoma: engari ki te wairua hiakai, reka kau nga mea kawa katoa.

⁷Kelle kõht on täis, see tallab kärjemee, aga näljasele on kõik kibegi magus.

⁸¶ Rite tonu ki te manu e atiutiu noa atu ana i tona kohanga te tangata e atiutiu noa atu ana i tona wahi.

⁸Nagu pesast pagev lind on mees, kes põgeneb oma kodukohast.

⁹¶ He whakahari ngakau te hinu me te whakakakara; he pera ano nga ahuareka o to te tangata hoa aroha i ahu mai i nga tikanga mateoha i whakatakotoria e tona ngakau.

⁹Õli ja suitsutusrohi rõõmustavad südant, aga sõbra magusus tuleb südamlikust nõuandest.

¹⁰Ko tou hoa aroha ake, a ko te hoa hoki o tou papa, kaua e whakarerea; kaua hoki e haere ki te whare o tou tuakana i te ra e mate ai koe: he pai ke hoki te hoa e tata ana i te tuakana i tawhiti.

¹⁰Ära hülga oma sõpra ja oma isa sõpra; ära mine oma venna kotta, kui sul on viletsuseaeg; parem naaber ligidal kui vend kaugel!

¹¹¶ E taku tama, kia whakaaro nui, kia koa ai toku ngakau, kia whakahoki kupu ai hoki ahau ki te hunga e tawai ana ki ahau.

¹¹Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!

¹²¶ E kite atu ana te tangata tupato i te he, a ka huna i a ia: tena ko te kuware, haere tonu atu, mamae tonu atu.

¹²Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda.

¹³¶ Tangohia te kakahu o te kaiwhakakapi mo te tangata ke; tona taunaha ano hoki mo ta te wahine ke.

¹³Võta kuub sellelt, kes on hakanud käendajaks võõrale, muulaste pärast võta temalt pant!

¹⁴¶ Ko te tangata e maranga ana i te atatu, he nui hoki tona reo ki te manaaki i tona hoa ka kiia tana he kanga.

¹⁴Kes vara hommikul oma ligimest valju häälega õnnistab, sellele loetakse see sajatamiseks.

¹⁵¶ He maturuturu e puputu tonu ana i te ra nui te ua, he wahine ngangare, rite tonu raua:

¹⁵Katuse alaline läbitilkumine saju ajal ja riiakas naine on ühesugused:

¹⁶Ko te tangata e mea ana ki te pehi i a ia, e mea ana ki te pehi i te hau, a ka tutaki tona ringa matau ki te hinu.

¹⁶teda varjata on otsekui varjaks tuult või kahmaks õli oma parema käega.

¹⁷¶ Ko te rino hei whakakoi mo te rino; waihoki ko te tangata ano hei whakakoi i te mata o tona hoa.

¹⁷Raud ihub rauda ja inimene ihub teist.

¹⁸¶ Ko te kaitiaki o te piki, ka kai i ona hua: ka whakahonoretia te tangata e whakaaro ana ki tona rangatira.

¹⁸Kes hoolitseb viigipuu eest, saab süüa selle vilja, ja kes teenib oma isandat, seda austatakse.

¹⁹¶ He pera i te wai, tiro atu, tiro mai he kanohi, ka pena ano to te tangata ngakau ki te tangata.

¹⁹Otsekui vees pale peegeldab palet, nõnda vastab inimsüda inimesele.

²⁰¶ Ko te reinga, ko te whakangaromanga, e kore e makona; e kore ano hoki e makona nga kanohi o te tangata.

²⁰Surmavald ja kadupaik ei saa iialgi täis, samuti ei küllastu ka inimese silmad.

²¹¶ Ko te oko tahu para mo te hiriwa, ko te oumu mo te koura; a, ko te whakanui i a ia, hei whakamatautau mo te tangata.

²¹Hõbeda jaoks on sulatuspott ja kulla jaoks ahi, ja meest hinnatakse tema kuulsuse järgi.

²²¶ Ahakoa i tukua e koe te wairangi ki te tuki i roto i te kumete i waenga i nga witi pepe, e kore tona whakaarokore e riro.

²²Isegi kui sa rumalat tambiksid nuiaga uhmris terade seas, ei lahkuks temast rumalus.

²³¶ Kia anga nui koa kia mohio ki te ahua o au hipi, a kia pai te tiaki i au kahui kau:

²³Pane tähele oma lammaste seisukorda, tee karjad oma südameasjaks,

²⁴E kore hoki te taonga e mau tonu; e mau ianei te karauna ki nga whakatupuranga katoa?

²⁴sest varandus ei kesta igavesti, või kas kroongi püsib põlvest põlve?

²⁵Kua whaiti te hei, e kitea ana te tupu hou, a e kohikohia ana nga otaota o nga maunga.

²⁵Kui rohi on kadunud ja ädal on tulnud nähtavale, kui mägedelt on hein korjatud,

²⁶Hei mea kakahu mou nga reme, a koe nga koati hei utu mo te mara.

²⁶siis on sul tallesid riietuseks ja sikke ostuhinnaks põllu eest.

²⁷A tera te waiu koati, he nui noa atu hei kai mau, hei kai hoki ma tou whare, hei oranga ano hoki mo au kotiro.

²⁷Ja sul enesel on küllalt kitsepiima toiduks, toiduks su perele ja elatiseks su teenijaile.