1¶ He pera i te hukarere i te raumati, i te ua hoki i te kotinga witi, te kore e tau o te honore mo te wairangi.
1Nagu lumi suvel ja vihm lõikusajal, nõnda ei sobi albile au.
2¶ He pera i te manu e rererere noa ana, i te waroa i ona rerenga te kanga pokanoa; e kore e whakatau.
2Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke, nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide.
3¶ He whiu mo te hoiho, he paraire mo te kaihe, a he rakau mo te tuara o nga wairangi.
3Hobusele piits, eeslile valjad ja alpide seljale vits.
4¶ Kei rite ki tona whakaarokore tau whakautu ki te wairangi, kei rite hoki a koe na ki a ia.
4Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes, et sinagi ei saaks tema sarnaseks!
5Kia rite ki tona whakaarokore tau whakautu ki te wairangi, kei mea ia he whakaaro nui ia.
5Vasta albile ta rumaluse peale, et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!
6¶ Ko te tangata e tuku korero ana ma te ringa o te wairangi, e tapahi ana i ona waewae ano, e inumia ana hoki te he.
6Kes albiga sõna saadab, raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda.
7E tautau noa ana nga waewae o te kopa: he pera hoki te whakatauki i te mangai o te wairangi.
7Nagu lonkuri jalgade kõikumine on õpetussõna alpide suus.
8Ko te takai mea whakapaipai i roto i te puranga kohatu, ko tona rite kei te tangata e whakakororia ano i te wairangi.
8Otsekui asetaks kivi lingule, nõnda on albile au andmine.
9E rite ana ki te tataramoa e wero nei i te ringa o te haurangi, koia ano te whakatauki i te mangai o nga wairangi.
9Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits on õpetussõna alpide suus.
10¶ Ka rite ki te kaikopere i tu ai te katoa, te tangata e utu ana i te wairangi me te tangata hoki e utu ana i nga tira haere.
10Nagu kütt, kes haavab kõiki, on see, kes palkab albi või palkab möödujaid.
11¶ Ka rite ki te kuri e hoki nei ki tona ruaki, te wairangi e tuarua ana i tona poauau.
11Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer on oma rumalust kordav alp.
12¶ Ka kite koe i te tangata e mea ana ki a ia he whakaaro nui? Ki ta te whakaaro tera e rahi ake ta te wairangi i tana.
12Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark, siis on albil enam lootust kui temal.
13¶ E ki ana te mangere, He raiona kei te ara; he raiona kei nga waharoa.
13Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal! Kiskja keset turgu!
14¶ He pera i te tatau e tahurihuri ra i runga i ona inihi, koia ano te mangere i runga i tona moenga.
14Uks pöörleb hingedel, laisk oma asemel.
15¶ E kuhua ana e te mangere tona ringa ki te rihi; he mahi ngenge rawa ki a ia te whakahoki mai ki tona mangai.
15Laisk pistab käe kaussi, aga ei viitsi seda suu juurde viia.
16¶ He nui ke ake te whakaaro nui o te mangere, ki tana nei whakaaro, i to nga tangata tokowhitu e whakaatu ana i te tikanga.
16Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat.
17¶ Ko te tangata e haere atu ana, e pokanoa ana ki te whawhai ehara nei i a ia, ko tona rite kei te tangata e hopu ana i te kuri ki ona taringa.
17Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist.
18¶ Rite tonu ki te haurangi e makamaka ana i nga mea mura, i nga pere, i te mate,
18Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli,
19Te tangata e tinihanga ana ki tona hoa, e mea ana, He teka ianei he takaro taku?
19on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb: Ma teen ju ainult nalja.
20¶ Ki te kahore he wahie, ka mate te ahi: ki te kore hoki he tangata kawekawe korero, ka mutu te ngangare.
20Puude puudusel kustub tuli, ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli.
21He waro ki nga ngarahu wera, he wahie ki te ahi; he pera te tangata totohe ki te tahu i te ngangare.
21Mida söed hõõgusele ja puud tulele, seda on riiakas mees tüli õhutamisel.
22He rite nga kupu a te kaikawekawe korero ki te maramara reka, tae tonu iho ki nga wahi o roto rawa o te kopu.
22Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja need lähevad otse sisikonna soppidesse.
23¶ He ngutu puka me te ngakau kino, ko te rite kei te oko oneone i whakakikoruatia ki te para hiriwa.
23Põlevad huuled ja kuri süda on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk.
24¶ Ko te tangata mauahara e whakaware ana ki ona ngutu, otiia e rongoatia ana e ia te tinihanga ki roto ki a ia:
24Vihkaja teeskleb huultega, aga südames ta haub pettust:
25Ki te pai tona reo, kaua e whakapono ki a ia; e whitu hoki nga mea whakarihariha kei roto i tona ngakau.
25kui ta teeb oma hääle mahedaks, siis ära usu teda, sest tal on seitse jäledust südames.
26Ahakoa hipoki tona mauahara i a ia ki te tinihanga, ka whakakitea nuitia tona kino ki te aroaro o te whakaminenga.
26Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks.
27¶ Ko te tangata e keri ana i te rua, ka taka ano ki roto: a ko te tangata e huri ana i te kohatu, ka hoki mai ano ki runga ki a ia.
27Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse, ja kes paneb kivi veerema, selle peale see veereb tagasi.
28¶ E kino ana te arero teka ki ana i kuru ai; a, ko ta te mangai whakapati, he mahi kia ngaro.
28Valelik keel vihkab oma ohvreid, ja meelitaja suu valmistab hukatuse.