¹¶ He puawai ahau no Harono, he rengarenga no nga awaawa.

¹'Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke.'

²He rengarenga i roto i nga tataramoa, ko taku e aroha nei i waenga i nga tamahine.

²'Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.'

³¶ Kei te aporo i roto i nga rakau o te ngahere te rite o taku kaingakau i roto i nga taitamariki. Ahuareka ana taku noho iho i raro i tona taumarumarutanga, a he reka ana hua ki toku ngao.

³'Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda on mu kallim noorte meeste keskel. Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.

⁴I kawea ahau e ia ki te whare hakari, a ko tona kara i runga i ahau he aroha.

⁴Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.

⁵Whakakahangia ake ahau ki te karepe whakamaroke, whakahauorangia ahau ki te aporo; e mate ana hoki ahau i te aroha.

⁵Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige!

⁶Kei raro i toku mahunga tona maui, e awhi ana tona matau i ahau.

⁶Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.

⁷He ki tenei naku ki a koutou, e nga tamahine o Hiruharama, i te aroaro ano o nga anaterope, o nga hata o te parae, kaua e whakaohokia, kaua e whakaarahia taku e aroha nei, a kia pai ra ano ia.

⁷Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!

⁸¶ Ko te reo ra o taku e aroha nei! Nana, te haere mai nei ia, e tupekepeke ana i runga i nga maunga, e mokowhiti ana i runga i nga pukepuke.

⁸Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.

⁹Rite tonu taku e aroha nei ki te anaterope, ki te kuao hata ranei: tenei ia te tu mai nei i muri o to matou taiepa, e matakitaki mai ana i nga matapihi, e whakaata mai ana ra roto i te mea ripekapeka.

⁹Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.

¹⁰I korero mai taku e aroha nei, i mea mai ki ahau, E ara, e taku ipo, e taku mea ataahua, ka haere mai.

¹⁰Mu kallim räägib ja ütleb mulle: 'Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!'

¹¹Nana, kua pahemo te hotoke, kua mutu te ua, kua kore;

¹¹Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,

¹²Kua puta nga puawai ki te whenua; kua tata te wa e korihi ai nga manu, a e rangona ana te reo o te kukupa ki to tatou whenua;

¹²maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.

¹³Kua kopuku nga hua hou o te piki, kua puaka nga waina, e kakara mai nei. Maranga, e toku hoa, e taku mea ataahua, haere mai hoki.

¹³Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!

¹⁴¶ E taku kukupa i roto i nga kapiti o te kamaka, i te wahi ngaro o te pikitanga, kia kite ahau i tou ahua, kia rongo ahau i tou reo; he reka hoki tou reo, he ataahua tou mata.

¹⁴Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!'

¹⁵Hopukia mai ma taua nga pokiha, nga pokiha ririki e takakino nei i a taua mara waina; kua puawai hoki a taua waina.

¹⁵'Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!

¹⁶Naku taku kaingakau, nana hoki ahau: kei waenga ia i nga rengarenga e whangai ana i tana kahui.

¹⁶Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.

¹⁷I te mea kiano i matao te ra, a kiano i rere noa nga atarangi, tahuri mai, e taku e aroha nei, kia rite koe ki te anaterope, ki te kuao hata, i nga maunga o Petere.

¹⁷Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!'