¹¶ Kua tae mai ahau ki taku kari, e toku tuahine, e toku hoa; kua oti taku maira me taku kinaki kakara te kohi, kua kainga e ahau taku honikoma me taku honi; kua inumia e ahau taku waina me taku waiu. E kai, e oku hoa; e inu, ina, kia nui te inu, e taku e aroha nei.

¹'Ma tulen oma rohuaeda, mu õeke, mu pruut! Ma nopin oma mürri ja palsamit, ma söön oma kärgi ja mett, ma joon oma veini ja piima. Sööge, sõbrad, jooge, ja joobuge armastusest!'

²¶ I te moe ahau, ko toku ngakau ia i te oho. Ko te reo tenei o taku e aroha nei e patuki ana, e mea ana, Te tatau ki ahau, e toku tuahine, e toku hoa, e taku kukupa, e taku mea pokekore; ki tonu hoki toku mahunga i te tomairangi, oku makawe ano hok i i nga kopata o te po.

²'Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel. Kuule! Mu kallim koputab: 'Ava mulle, mu õeke, mu kullake, mu tuvike, mu süütuke! Sest mu pea on täis kastet, täis ööpiisku mu kiharad.'

³Kua oti toku koti te unu e ahau: me pehea e kakahuria ai ano? Kua oti oku waewae te horoi; kia whakaparua ano koia e ahau?

³Ma olen oma rüü seljast võtnud, kas peaksin jälle riietuma? Ma olen oma jalad pesnud, kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?

⁴I kuhua mai tona ringa e taku e aroha nei i te kohao o te tatau, a oho ana toku manawa mona.

⁴Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.

⁵I ara atu ahau ki te uaki i te tatau ki taku i aroha ai; maturuturu ana te maira i oku ringa, te maira waiwai i oku maihao ki nga puritanga o te tutaki.

⁵Ma tõusin, et oma kallimale avada. Mu käed tilgutasid mürri ja mu sõrmed sula mürri riivi õnarasse.

⁶Uakina ana e ahau ki taku i aroha ai; heoi kua maunu atu taku i aroha ai, a kua riro: toku wairua riro pu i tana kupu: i rapu ahau i a ia; heoi kihai i kitea; i karangatia atu ia e ahau, kihai ano ia i whakahoki kupu mai.

⁶Ma avasin oma kallimale, aga mu kallim oli pöördunud ja läinud. Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast. Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.

⁷I tutaki ki ahau nga kaitiaki e kopikopiko nei i te pa; patua ana ahau e ratou, mamae ana ahau i a ratou; tangohia ana toku hipoki i ahau e nga kaitiaki o nga taiepa.

⁷Vahid, kes uitavad linnas, leidsid mu, peksid mind, haavasid mind; nad võtsid minult hõlsti, need müüride vahid.

⁸He ki atu tenei naku ki a koutou, e nga tamahine o Hiruharama, Ki te tutaki koutou ki taku e aroha nei, ki atu ki a ia, e mate ana ahau i te aroha.

⁸Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: kui te leiate mu kallima, mida te siis temale ütlete? Et ma olen armastusest haige.'

⁹¶ E te wahine ataahua rawa o nga wahine, he aha te nuinga ake o tau i aroha ai i tetahi atu e arohaina ana? He aha te nuinga ake o tau i aroha ai i tetahi atu e arohaina ana, i pena ai tau ki mai ki a matou?

⁹'Mispoolest on su kallim teistest parem, sa ilusaim naistest? Mispoolest on su kallim teistest parem, et sa meid nõnda vannutad?'

¹⁰He ma taku i aroha ai, he kiri wherowhero, ko te mea nui rawa o nga mano kotahi tekau.

¹⁰'Minu kallim on priske ja jumekas, silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!

¹¹Ko tona mahunga kei te tino koura, he mea parakore, ko ona makawe he mawhatu, a mangu tonu, ano he raweni.

¹¹Tema pea on puhtaim kuld, tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.

¹²Ko ona kanohi kei o nga kukupa i te taha o nga awa wai, he mea horoi ki te waiu, pai rawa te whakanoho.

¹²Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres, piimas pestud, taradel istumas.

¹³Ko ona paparinga, ano he tupuranga kinaki kakara, ano he rarangi tarutaru reka; ko ona ngutu, me te mea he rengarenga e whakamaturu iho ana i te wai maira.

¹³Tema põsed on nagu palsamipeenar, vürtside laekad; tema huuled on liiliad, millelt nõrgub sula mürri.

¹⁴Ko ona ringa, ano he mowhiti koura i whakanohoia he perira ki roto: ko tona tinana, kei te rei pai rawa, he mea whakakikorua ki te hapira.

¹⁴Tema käsivarred on kullakangid, täis krüsoliidikive; tema kõht on elevandiluukilp, safiiridega kaetud.

¹⁵Ko ona waewae, rite tonu ki te pou mapere, he mea whakatu ki nga turanga koura pai rawa; ko tona ahua koia ano kei Repanona, me te hita te tino pai rawa.

¹⁵Tema sääred on marmorsambad, asetatud puhtast kullast aluseile; tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid.

¹⁶Ko tona mangai he tino reka: ae ra, he ahuareka katoa ia. Ko taku tenei i aroha ai, ko toku hoa ano tenei, e nga tamahine o Hiruharama.

¹⁶Tema suulagi on väga magus, ta on läbi ja läbi armas. Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber, Jeruusalemma tütred.'