¹Huchiin huai hun chiangin Mikael, lal thupi na mite tapa adia pangpa, a ding khe ding hi; huan buai hun, nam a om kipan huai hun mah tan hiala leng huchibang om ngei lou, a om ding, huai hun chiangin na mite hutkhiakin a om ding ua, laibu sunga gelha oma amuh khiak ding mi chiteng.

¹Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.

²Huan a lak ua mi tampi leia leivuia ihmute a khanglou ding ua, a khen tangtawn hinna tang dingin, a khen zumna leh tangtawna simmohna tang dingin.

²Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.

³Huan a pilte vansin vakna bangin a tang ding ua; huan mi tampi diktatna lama heite tangtawn tangtawn in akisite bangin.

³Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.

⁴Himahleh nang, Aw Danial, thute khakkhum bikbek inla, tawp hun tan ading ngeiin, laibu tuh bilhin; mi tampi a vial tai ding ua, theihna a pung ding hi.

⁴Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb.'

⁵Huailaiin kei Danialin ka ena, huan ngaiin, mi nih dang, khat lui gei hiai lam pangah, huan khat lui gei hua lam pang ah a ding ua.

⁵Ja mina, Taaniel, vaatasin, ja ennäe, veel kaks inglit seisid seal, üks jõe siinpoolsel kaldal ja teine jõe sealpoolsel kaldal.

⁶Huan khatin puan malngat a silha, lui tuite tunga ompa kiangah, Hiai thillamdangte tawpna ding bangchi sawt ahi ding? a chi a.

⁶Ja üks küsis linases riides mehelt, kes oli jõe vete kohal: 'Kui kaua tuleb oodata nende imede lõppu?'

⁷Huan puanmalngat silha, lui tuite tunga dingpan van lama a khut taklam leh a khut veilam zan toua, hun khat, hunte leh hun kimkhat ahi ding chia amah khantawna hingpaa a kichiam ka zataa; huan mi siangthoute thilhihtheihna a suk nen dimdem khit chiang un, hiai thil tengteng zoh ahi ding hi, chiin.

⁷Siis ma kuulsin linases riides meest, kes oli jõe vete kohal, kuidas ta oma paremat ja vasakut kätt taeva poole tõstes vandus selle juures, kes igavesti elab: 'Tõesti, aeg, ajad ja pool aega! Ja kui püha rahva jõu hävitus on lõpule jõudnud, siis teostuvad need kõik.'

⁸Huan ka jaa, himahleh ka theisiamn keia; huan ken, Aw ka TOUPA, hiai thilte tawp bang ahi ding? ka chi a.

⁸Ma kuulsin, aga ei mõistnud, ja ma küsisin: 'Mu isand, missugune on nende lõpp?'

⁹Huan aman, Pai in, Danial: thute lah khakkhum bikbek ahi ua tap hun matana bilh bikbek ahi ngala.

⁹Aga ta ütles: 'Mine, Taaniel, sest need sõnad jäävad saladusse ja pitseriga kinnipanduks kuni lõpuajani!

¹⁰Mi tampi a kihihsiang ding ua, a kingousak ding ua, a kibawlhoih ding uh; himahleh gilouten giloutakin a hih ding ua; huan giloute laka kuamahin a theisiam kei ding uh; himahleh a pilten a theisiam ding uhi.

¹⁰Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll.

¹¹Huchiin halmang thillat gige lak manga oma, hihgawptu kihhuai tun khiaka hong om ding hun akipan, ni sang khat zanih leh sawmkua a om ding hi.

¹¹Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver ja sinna pannakse hävituse koletis, on tuhat kakssada üheksakümmend päeva.

¹²Ni sangkhat za thum leh sawmthum leh nga ngaka, huai a hong-a paiten nuam a sa uhi.Himahleh a tawp matan nang jaw pai in; na khawl dinga, nang adia piak na muh ah nite beina ah ding ding na hi ngala.

¹²Õnnis on see, kes ootab ja elab üle tuhat kolmsada kolmkümmend viis päeva.

¹³Himahleh a tawp matan nang jaw pai in; na khawl dinga, nang adia piak na muh ah nite beina ah ding ding na hi ngala.

¹³Aga sina mine lõpule vastu ja puhka ning tõuse oma liisuosaks päevade lõpus!'