¹In zgodi se v tridesetem letu, peti dan četrtega meseca, ko sem bil med odpeljanci v sužnost pri reki Kebarju, da so se odprla nebesa, in videl sem prikazni Božje.

¹'Kolmekümnendal aastal, neljanda kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi.'

²Peti dan meseca, ko je bilo peto leto ujetništva kralja Jojahina,

²Kuu viiendal päeval, kuningas Joojakini vangiviimise viiendal aastal

³je prišla beseda GOSPODOVA izrečno do Ezekiela duhovnika, sina Buzijevega, v deželi Kaldejcev pri reki Kebarju, in tam je bila roka GOSPODOVA nad njim.

³tuli Issanda sõna preester Hesekielile, Buusi pojale, kaldealaste maal Kebari jõe ääres; ja Issanda käsi tuli seal tema peale.

⁴In videl sem, in glej: vihar privrši od severa, velik oblak in med njim ogenj, neprestano švigajoč, in svetloba okoli njega; in izsredi njega se je svetilo kakor lice kovine, izsredi ognja.

⁴'Ja ma vaatasin, ja ennäe, põhja poolt tuli marutuul suure pilve ja lõõmava tulega. Ja pilve ümber oli kuma, ja keskelt, tule keskelt, paistis otsekui hiilgav metall.

⁵In izsredi njega se je kazala podoba štirih živih stvari, in bile so videti kakor človekova podoba.

⁵Ja keset seda paistis midagi, mis koosnes neljast olevusest. Nende välimus oli niisugune: nad olid inimese sarnased,

⁶In vsaka je imela štiri obraze in vsaka štiri perutnice.

⁶aga igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba.

⁷Njih noge so bile ravne noge in stopala njih nog so bila kakor telečja stopala, in iskrile so se kakor likan bron.

⁷Nende jalad olid sirged ja nende labajalad olid nagu vasika sõrad. Ja nad hiilgasid nagu läikiv vask.

⁸In pod perutnicami so imele človečje roke na štirih svojih straneh; in vse štiri so imele svoje obraze in svoje perutnice.

⁸Neil olid inimese käed tiibade all, neljas küljes; ja neil neljal olid oma näod ja oma tiivad.

⁹Njih perutnice so bile združene druga z drugo; niso se obračale, kadar so hodile: vsaka je šla naravnost predse.

⁹Nende tiivad puudutasid üksteist. Liikudes nad ei pöördunud, igaüks läks otse edasi.

¹⁰In podoba njih obrazov je bila: spredaj človečje obličje, in na desni so imele vse štiri obraz leva in na levi obraz vola, in orlov obraz so imele zadaj vse štiri.

¹⁰Ja nende näod olid niisugused: esiküljel inimese nägu, neliku paremal küljel lõvi nägu, neliku vasakul küljel härja nägu ja neliku tagaküljel kotka nägu.

¹¹Njih obličja pa in njih perutnice so bile zgoraj razdeljene; dve peruti vsake sta se stikali in dve sta pokrivali telo.

¹¹Niisugused olid nende näod. Ja nende tiivad olid laiali laotatud ülespoole; igaühel oli kaks tiiba vastastikuseks puudutamiseks ja kaks tiiba katsid nende ihu.

¹²In šle so vsaka naravnost predse; kamor je hotel iti duh, so šle; niso se obračale, kadar so šle.

¹²Nad liikusid igaüks otse edasi: kuhu vaim iganes tahtis minna, sinna nad läksid, liikudes nad ei pöördunud.

¹³In podoba četverih živih stvari: videti jih je bilo kakor živo žerjavico, kakor plamenice. Ogenj je švigal semtertja med četverimi živimi stvarmi, in ogenj je bil presvetel in iz ognja so švigali bliski.

¹³Ja olevuste vahel oli näha otsekui tuliseid süsi, mis põlesid tõrvikute sarnaselt, liikudes olevuste vahel sinna-tänna; ja tulel oli kuma ning tulest tuli välja välk.

¹⁴In tiste žive stvari so letale semtertja kakor blisk.

¹⁴Ja olevused jooksid sinna-tänna, otsekui lööks välku.

¹⁵Ko sem pa gledal tiste žive stvari, glej: kolo na zemlji poleg živih stvari, ob njih štirih sprednjih straneh.

¹⁵Siis ma vaatasin olevusi, ja ennäe, olevuste kõrval, igas neljas esiküljes, oli maas üks ratas.

¹⁶Kolesa in njih delo je bilo videti kakor lice hrizolita, in vsa štiri so imela enako podobo, in njih podoba in njih delo je bilo, kakor da bi bilo kolo v kolesu.

¹⁶Rataste välimus ja nende tegumood: need helkisid nagu krüsoliit ja kõigil neljal oli ühesugune kuju. Need olid välimuselt ja tegumoelt, nagu oleks ratas olnud ratta sees.

¹⁷Kadar so šla, so šla na svoje štiri strani; niso se obračala, ko so šla.

¹⁷Liikudes nad läksid neljas eri suunas, liikudes nad ei pöördunud.

¹⁸Njih platišča so bila visoka in strašna, in platišča so bila polna oči kroginkrog na vseh štirih kolesih.

¹⁸Ja nende rattapöiad olid kõrged ning kohutavad; ja sel nelikul olid rattapöiad ümberringi täis silmi.

¹⁹In ko so žive stvari hodile, so hodila kolesa zraven njih, in ko so se žive stvari vzdignile od zemlje, so se vzdignila kolesa.

¹⁹Ja kui olevused liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid üles ka rattad.

²⁰Kamorkoli je bilo iti duhu, so šle, tja, kamor je hotel iti duh, in kolesa so se vzdignila vzporedno ž njimi, zakaj duh žive stvari je bil v kolesih.

²⁰Kuhu vaim iganes läks, sinna läksid needki, sinna, kuhu vaim tahtis minna. Rattad tõusid üles samuti kui nemad, sest rattais oli olevuste vaim.

²¹Kadar so šle, so šla tudi ona, in kadar so stale, so stala ona, kadar so se pa vzdignile nad zemljo, so se vzdignila kolesa vzporedno ž njimi, zakaj duh žive stvari je bil v njih.

²¹Kui olevused liikusid, siis liikusid nemadki, ja kui need seisid, siis seisid nemadki; kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid selsamal kombel ka rattad, sest rattais oli olevuste vaim.

²²In nad glavami živih stvari se je razpenjalo liki nebesno raztežje, katerega lice je bilo kakor čudovitega kristala, razprostrto zgoraj nad njih glavami.

²²Ja olevuste peade kohal oli midagi taevalaotuse taolist, kohutav nagu jää, mis oli välja laotatud ülal nende peade kohal.

²³In pod raztežjem so bile njih perutnice naravnost urejene druga proti drugi; vsaka je imela dve ob tej strani in dve ob oni strani, ki sta pokrivali nje život.

²³Ja laotuse all olid nende tiivad üksteise poole välja sirutatud; igaühel oli kaks tiiba oma keha katmiseks.

²⁴In ko so šle, sem slišal šum njih perutnic kakor šumenje velikih vodá, kakor glas Vsemogočnega, šum vrenja kakor hrup vojske. Ko so stale, so pobešale perutnice.

²⁴Kui nad liikusid, siis ma kuulsin nende tiibade kahinat otsekui suurte vete kohinat, otsekui Kõigevägevama häält, müristamise kaja - otsekui sõjaleeri kära. Kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.

²⁵In bilo je grmenje zgoraj nad raztežjem, ki se je razpenjalo nad njih glavami. Ko so stale, so pobešale perutnice.

²⁵Ja hääl kuuldus taevalaotuse pealt, mis oli nende peade kohal; kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.

²⁶In vrhu raztežja, ki se je razpenjalo nad njih glavami, je bila podoba prestola, ki je bil videti kakor kamen safir; in na podobi prestola je bila podoba liki človekova, zgoraj na njem.

²⁶Ja nende peade kohal oleva taevalaotuse peal oli midagi, mis paistis safiirikividena, midagi aujärje sarnast. Ja selle aujärje sarnase peal, ülal selle peal, oli keegi, kes oli välimuselt inimese sarnane.

²⁷In videl sem kakor lice svetle kovine, ki se je zdelo kakor ogenj znotraj njega kroginkrog; od njegovega ledja gori in od njegovega ledja doli sem videl kakor podobo ognja, in svetloba je bila okoli njega.Kakor se vidi mavrica, ki je na oblakih v dan dežja, taka se je videla svetloba okoli. To je bila prikazen podobe slave GOSPODOVE. In ko sem to videl, padem na obraz in začujem glas govorečega.

²⁷Ja ma nägin otsekui hiilgavat metalli, pealtnäha nagu tuld, millel oli kuma ümber, ülalpool sellest, mis paistis olevat ta niuded; allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, nägin ma pealtnäha nagu tuld ja sellel oli kuma ümber.

²⁸Kakor se vidi mavrica, ki je na oblakih v dan dežja, taka se je videla svetloba okoli. To je bila prikazen podobe slave GOSPODOVE. In ko sem to videl, padem na obraz in začujem glas govorečega.

²⁸Otsekui vikerkaare paiste, mis vihmapäeval on pilvis, oli kuma paiste ümberringi. See oli Issanda auhiilguse ilmutuse paiste! Ja kui ma seda nägin, siis ma langesin silmili maha ja kuulsin häält, mis kõneles.