¹Beseda, ki je prišla Jeremiju od GOSPODA, govoreč:

¹Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:

²Poslušajte besede te zaveze in govorite možem Judovim in prebivalcem jeruzalemskim!

²'Kuulge selle seaduse sõnu ja rääkige Juuda meestele ja Jeruusalemma rahvale,

³Porečeš jim torej: Tako pravi GOSPOD, Bog Izraelov: Proklet bodi mož, ki ne bo poslušal besede zaveze,

³ütle neile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Neetud olgu mees, kes ei kuule selle seaduse sõnu,

⁴ki sem jo ukazal očetom vašim tisti dan, ko sem jih peljal iz dežele Egiptovske, iz peči železne, veleč: Poslušajte moj glas in delajte te besede, kakor vam ukazujem, in bodete mi za ljudstvo in jaz vam bodem Bog;

⁴mille ma andsin teie vanemaile sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt rauasulatusahjust, öeldes: Kuulake mu häält ja tehke kõigiti nõnda, nagu ma teid käsin, siis te olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal,

⁵da izpolnim prisego, ki sem jo prisegel očetom vašim, da jim dam deželo, kjer se mleko in med cedi, kakor je danes. Tedaj sem odgovoril in rekel: Amen, o GOSPOD!

⁵et kinnitada vannet, mille ma vandusin teie vanemaile: anda neile maa, mis voolab piima ja mett, nagu see tänapäeval ongi!' Ja mina vastasin ning ütlesin: 'Aamen, Issand!'

⁶In GOSPOD mi veli: Oznani vse te besede po mestih Judovih in po ulicah jeruzalemskih, govoreč: Poslušajte besede te zaveze in jih izpolnjujte!

⁶Ja Issand ütles mulle: 'Kuuluta kõiki neid sõnu Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail ning ütle: Kuulge selle seaduse sõnu ja tehke nende järgi!

⁷Kajti rotil sem očete vaše tisti dan, ko sem jih peljal iz dežele Egiptovske, do tega dne, od ranega jutra in neprenehoma, govoreč: Poslušajte moj glas!

⁷Sest ma hoiatasin tõsiselt teie vanemaid sel päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt, hoiatasin järelejätmatult kuni tänase päevani, öeldes: Kuulake minu häält!

⁸Vendar niso poslušali in niso nagnili svojih ušes, ampak hodili so vsak po trmi hudobnega srca svojega; zato sem poslal nadnje vse besede te zaveze, ki sem jo bil ukazal izpolnjevati, in niso jih izpolnjevali.

⁸Aga nad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid igaüks oma kurja südame paadumuses; seepärast lasksin ma tulla nende peale kõik selle seaduse sõnad, mida ma olin käskinud täita, aga mida nad ei täitnud.'

⁹In GOSPOD mi reče: Zarota je tu med možmi Judovimi in jeruzalemskimi prebivalci.

⁹Ja Issand ütles mulle: 'Juuda meeste ja Jeruusalemma rahva hulgas on avastatud vandenõu.

¹⁰Vrnili so se h krivicam prvih očetov svojih, ki so se branili poslušati besede moje; in oni so šli za tujimi bogovi, da jih časté; prelomila je hiša Izraelova in hiša Judova zavezo mojo, ki sem jo bil sklenil z njih očeti.

¹⁰Nad on pöördunud tagasi oma esiisade süütegude juurde, kes tõrkusid kuulamast mu sõna, ja nad on käinud teiste jumalate järel neid teenides; Iisraeli sugu ja Juuda sugu on tühistanud mu seaduse, mille ma olin andnud nende vanemaile.

¹¹Zatorej pravi tako GOSPOD: Glej, jaz pošljem nadnje zlo, ki mu ne bodo mogli ubežati; in klicali bodo k meni, a ne uslišim jih.

¹¹Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma toon neile õnnetuse, millest neil pole pääsu; ja kui nad kisendavad minu poole, siis ma ei kuule neid.

¹²Tedaj pojdejo mesta Judova in prebivalci jeruzalemski in bodo klicali bogove, ki so jim kadili, ali nikakor jih ne rešijo v času njih nesreče.

¹²Kui siis Juuda linnad ja Jeruusalemma elanikud lähevad ja kisendavad jumalate poole, kellele nad on suitsutanud, siis need küll ei suuda neid päästa nende õnnetuse ajal.

¹³Kajti kolikor mest, toliko bogov imaš, o Juda, in kolikor je ulic v Jeruzalemu, toliko ste postavili oltarjev tisti sramoti, oltarjev, da na njih kadite Baalu.

¹³Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda! Ja nõnda palju kui Jeruusalemmas on tänavaid, olete te püstitanud altareid häbile, suitsutusaltareid Baalile!

¹⁴Ti torej ne prosi za to ljudstvo in ne povzdiguj zanje vpitja in prošnje; zakaj ne uslišim jih tisti čas, ko bodo klicali k meni spričo nesreče svoje.

¹⁴Sina ära palu selle rahva eest, ära tee nende pärast kisa ega palvet, sest mina ei kuule, kui nad hüüavad mind oma õnnetuse pärast appi!

¹⁵Kaj je ljubemu mojemu storiti v moji hiši, ker tu mnogi kujejo zvijače? Bo li sveto meso odpravilo zlo tvoje od tebe? tedaj šele se raduj!

¹⁵Mida teeb mu armsam minu kojas? Sepitseb riukaid? Kas tõotused ja pühitsetud liha võiksid ära viia su süü, et sa nende läbi pääseksid?

¹⁶Oljko zeleno, krasno, z lepim sadom je imenoval GOSPOD ime tvoje. Ob glasu velikega hrupa je zažgal ogenj na njej, in polomile so se veje njene.

¹⁶Haljaks õlipuuks, ilusaks, kauniviljaliseks nimetas sind Issand; aga raginal süütab ta tule selle külge ja selle oksad muutuvad kõlbmatuks.

¹⁷Kajti GOSPOD nad vojskami, ki te je bil zasadil, je govoril hudo zoper tebe zaradi hudobije hiše Izraelove in hiše Judove, ki so jo delali sebi v kvar, da bi me dražili, ko so kadili Baalu.

¹⁷Ja vägede Issand, kes sind on istutanud, rääkis sinule tulevasest õnnetusest Iisraeli soo ja Juuda soo häbitegude pärast, mida nad on teinud, et Baalile suitsutades mind ärritada.'

¹⁸In GOSPOD mi je pokazal to, da sem spoznal; takrat si mi razodel njih dejanja.

¹⁸Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid.

¹⁹In jaz sem bil kakor krotko jagnje, ki ga peljejo v zakol; in nisem vedel, da so naklepe ukrepali proti meni: „Pokončajmo drevo s sadom njegovim vred in iztrebimo ga iz dežele živih, da se ne bo več omenjalo ime njegovo“.

¹⁹Mina olin nagu süütu talleke, keda viiakse tappa, ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: 'Hävitagem puu koos ta viljaga ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi enam ei meenutataks!'

²⁰Ali, o GOSPOD nad vojskami, ki sodiš pravično, ki preiskuješ ledice in srca, daj mi videti maščevanje svoje nad njimi, kajti tebi sem razodel pravdo svojo.

²⁰Aga vägede Issand on õiglane kohtumõistja, kes katsub läbi neerud ja südame. Lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen oma riiuasja sinule avaldanud!

²¹Zatorej pravi tako GOSPOD o možeh v Anatotu, ki ti strežejo po življenju, govoreč: Ne prorokuj v imenu GOSPODOVEM, in ne umreš od naših rok –

²¹Seepärast ütleb Issand nõnda Anatoti meeste kohta, kes püüavad mu hinge ja ütlevad: 'Sina ära ennusta Issanda nimel, et sa ei sureks meie käe läbi!',

²²zato pravi tako GOSPOD nad vojskami: Glej, jaz jih bom pokoril: mladeniči umro pod mečem, njih sinov in hčere umro od glada,in ostanka jim ne bode; kajti pošljem nesrečo nad može anatotske, leto, ko bodo obiskani.

²²seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma nuhtlen neid: noored mehed surevad mõõga läbi, nende pojad ja tütred surevad nälga.

²³in ostanka jim ne bode; kajti pošljem nesrečo nad može anatotske, leto, ko bodo obiskani.

²³Neist ei jää järele jääkigi, sest ma toon Anatoti meestele nende karistusaastal õnnetuse.