¹Obletite ulice jeruzalemske in poglejte ter izvedite in iščite po trgih njegovih, ali najdete moža, ali je kdo, ki dela pravico, ki išče zvestobe: in odpustim mestu.

¹Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.

²A čeprav pravijo: Kakor GOSPOD živi, vendar prisegajo po krivem. –

²Aga kuigi nad ütlevad: 'Nii tõesti kui Issand elab', vannuvad nad siiski valet.

³O GOSPOD, ali se ne ozirajo oči tvoje v zvestobo? Tepel si jih, a ni jih bolelo, potrl si jih, a branili so se sprejeti nauk; obličje svoje so napravili trše od skale, nočejo se povrniti.

³Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.

⁴Tedaj sem rekel: Samo siromaki so taki; nespametno ravnajo, ker ne poznajo pota GOSPODOVEGA, ne pravice svojega Boga.

⁴Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.

⁵Pojdem pa k prvakom in bom ž njimi govoril, zakaj oni poznajo pot GOSPODOV, pravico svojega Boga. Ali oni so vsi vkup zlomili jarem, raztrgali spone.

⁵Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.

⁶Zato jih bo udaril lev iz gozda, večerni volk jih bo ugonobil, pard bo prežal po njih mestih: kdorkoli izmed njih pride na plano, ga raztrga zver; kajti premnogi so njih prestopki, mnogoštevilni njih odpadi. –

⁶Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.

⁷Kako naj ti odpustim? Sinovi tvoji so me zapustili in prisegajo pri njih, ki niso bogovi. Kakor hitro sem jih nasitil, so prelomili zakon in v nečistničini hiši so se zbirali kupoma.

⁷Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.

⁸Kakor napaseni konji so, ko vstanejo zjutraj; vsak rezgeta proti bližnjega svojega ženi.

⁸Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.

⁹Ali bi jih ne obiskal zavoljo tega? govori GOSPOD; in ali bi se nad takim narodom ne maščevala duša moja?

⁹Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?

¹⁰Splezajte na zidove njene in razgrajajte, a docela je ne pokončajte; potrebite odrastke njene, ker oni niso GOSPODOVI!

¹⁰Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.

¹¹Zakaj zelo nezvesto so ravnali proti meni, hiša Izraelova in hiša Judova, govori GOSPOD.

¹¹Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.

¹²Zatajili so GOSPODA in govorili: „Njega ni; in ne zgodi se nam hudo in meča in gladu ne izkusimo;

¹²Nad on salanud Issandat ja on öelnud: 'Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!'

¹³in tisti proroki preidejo kakor veter, in besede Božje ni v njih; njim samim se tako zgodi!“

¹³Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!

¹⁴Zatorej pravi tako Gospod, Bog nad vojskami: Zato ker govorite to besedo, glej, storim besede svoje v tvojih ustih v ogenj, to ljudstvo pa v les, in ogenj ga pokonča.

¹⁴Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.

¹⁵Glej, jaz pripeljem zoper vas narod od daleč, o hiša Izraelova, govori GOSPOD: narod močan, narod starodaven, narod, čigar jezika ne poznaš, in ne razumeš, kaj govori.

¹⁵Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.

¹⁶Njih tul je kakor grob odprt, vsi so junaki.

¹⁶Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.

¹⁷In pojedó žetev tvojo in hrano tvojo, katero naj bi pojedli sinovi tvoji in hčere tvoje, pojedó črede tvoje in goveda tvoja, vinske trte in smokve tvoje, razdenejo z mečem trdna mesta tvoja, na katera se zanašaš.

¹⁷Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad.

¹⁸Toda tudi v tistih dnevih, govori GOSPOD, vas docela ne pokončam.

¹⁸Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu.

¹⁹In zgodi se, ko porečete: Zakaj je nam storil GOSPOD, naš Bog, vse to? tedaj jim reci: Kakor ste me zapustili in ste služili tujim bogovom v svoji deželi, tako boste služili tujcem v deželi, ki ni vaša.

¹⁹Ja kui küsitakse: 'Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?', siis vasta neile: 'Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!'

²⁰Oznanjujte to v hiši Jakobovi in proglašajte v Judi, govoreč:

²⁰Andke seda teada Jaakobi soole, kuulutage Juudale, öeldes:

²¹Poslušajte zdaj to, ljudstvo neumno in brez srca, ki imajo oči, in ne vidijo, ki imajo ušesa, in ne slišijo.

²¹'Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad teil on, aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule.

²²Mene li se ne bojite, govori GOSPOD, pred mojim li obličjem ne boste trepetali? ki sem naredil pesek morju v mejo, večno ograjo, ki je ne prestopi; čeprav se valovi zaletavajo, vendar ne premagajo, čeprav močno pljuskajo, vendar ne morejo preskočiti.

²²Kas te ei karda mind, ütleb Issand, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle.

²³Ali to ljudstvo ima srce trmasto in uporno; odstopili so in še dalje zahajajo.

²³Aga sellel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud.

²⁴In ne govore v srcu svojem: Bojmo se zdaj GOSPODA, Boga svojega, ki daje dež zgodnji in pozni ob svojem času, nam hrani gotove tedne za žetev.

²⁴Nad ei ütle oma südames: 'Kartkem ometi Issandat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!'

²⁵Krivice vaše odvračajo to in grehi vaši odganjajo to dobro od vas.

²⁵Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal.

²⁶Kajti med ljudstvom mojim so brezbožni; preže kakor ptičarji, stavijo pogubne zanke, lové ljudi.

²⁶Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi.

²⁷Kakor ptičev polna ptičnica, tako so njih hiše polne zvijače, zato so veliki in bogati.

²⁷Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks,

²⁸Debeli, gladki so, da, stopajo predaleč v hudobnih dejanjih; ne potegujejo se za pravdo, pravdo sirotam, da bi jim šlo po sreči, in siromakom ne prisojajo pravice.

²⁸on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele.

²⁹Ali bi jih ne obiskal zavoljo tega? govori GOSPOD; ali bi se nad takim narodom ne maščevala duša moja?

²⁹Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?

³⁰Reč strahovita in grozna se godi v tej deželi:proroki prorokujejo lažnivo in duhovniki gospodujejo ž njih pomočjo, in ljudstvo moje vidi to rado. Kaj storite pa nazadnje?

³⁰Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal:

³¹proroki prorokujejo lažnivo in duhovniki gospodujejo ž njih pomočjo, in ljudstvo moje vidi to rado. Kaj storite pa nazadnje?

³¹prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp?