1Bežite na varno, otroci Benjaminovi, izsredi Jeruzalema in v Tekoi trobite na trombo in proti Bet-keremu vzdignite znamenje; kajti nesreča grozi od severa in velika stiska.
1Põgenege Jeruusalemmast, Benjamini lapsed! Puhuge sarve Tekoas ja pange tähis Beet-Keremisse, sest põhja poolt paistab õnnetus ja suur häving!
2Hčer sionsko, lepo in nežno, izničim.
2Kena ja helliku olen ma hävitanud - Siioni tütre.
3K njej bodo hodili pastirji s čredami svojimi; šatore bodo stavili proti njej kroginkrog, vsak popase svoj prostor.
3Tema juurde tulevad karjased oma karjadega ja löövad telgid üles tema ümber, nad karjatavad igaüks oma osa peal.
4„Na vojsko se pripravljajte proti njej! Vstanite in idimo gori že opoldne!... Gorje nam! ker dan je minil, ker nagnile so se sence večerne!
4'Pühitsegem sõda tema vastu! Tõuskem ja mingem üles keskpäeva ajal!' 'Häda meile, sest päev veereb ja õhtuvarjud pikenevad!'
5Vstanite in idimo gori še po noči in pokončajmo njene palače!“
5'Tõuskem ja mingem üles öösel ning hävitagem tema paleed!'
6Kajti tako je velel GOSPOD vojnih krdel: Sekajte les in napravite nasip zoper Jeruzalem! Prav to mesto je treba obiskati; kolikršno je, zgolj zatiranje je v njem.
6Sest vägede Issand ütleb nõnda: Raiuge puid ja kuhjake piiramisvall Jeruusalemma vastu! See on linn, mida tuleb karistada, sest tema sees valitseb vägivald.
7Kakor voda teče iz vodnjaka, tako teče iz njega hudobija; silovitost in pustošenje se čuje v njem; pred obličjem mojim je vedno bridkost in uboj.
7Otsekui kaev hoiab värske oma vee, nii hoiab Jeruusalemm värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin.
8Daj se posvariti, o Jeruzalem, da se ne odtrga duša moja od tebe, da te ne naredim pustega, za deželo brez prebivalcev!
8Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust, et ma ei teeks sind lagedaks, maaks, kus ei elata.
9Tako pravi GOSPOD nad vojskami: Paberkovali bodo kakor po trtah ostanke Izraelove. Izteguj zopet roko kakor trgač po rozgah! –
9Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli jääki nopitakse otsekui viinapuu järelnoppimist. Siruta oma käsi võrsete kohale otsekui viinamarjakorjaja.
10Komu naj govorim in pričujem, da bi slišali? Glej, neobrezano je njih uho in ne morejo biti pozorni; glej, beseda GOSPODOVA jim je v zasmehovanje, ne vesele se je.
10Kellele ma peaksin rääkima ja kinnitama, et nad kuuleksid? Vaata, nende kõrvadel on eesnahk, nad ei saa kuulda. Vaata, Issanda sõna on neile teotuseks, see ei kõlba neile.
11Zato sem poln srda GOSPODOVEGA, utrujen sem od zadržavanja. Izlij ga nad otroke po ulicah in nad druščino mladeničev; kajti tudi mož z ženo bosta zadeta, starček in prileten mož;
11Mina olen täis Issanda viha, ma ei suuda seda peatada. Vala see laste peale tänaval, samuti noorukite jõugu peale; sest kinni võetakse nii mehed kui naised, nii vanad kui raugad.
12in njih hiše preidejo v last drugim z njivami in ženami vred. Kajti iztegnem roko svojo nad prebivalce tiste dežele, govori GOSPOD.
12Ja nende kojad antakse teistele koos põldude ja naistega; sest ma sirutan oma käe maa elanike vastu, ütleb Issand.
13Zakaj od največjega do najmanjšega izmed njih so vsi vdani dobičku; in od proroka do duhovnika, kar jih je, delajo krivično.
13Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik.
14In hčeri ljudstva mojega zdravijo rano prav lahkomiselno, govoreč: Mir, mir! dasi ni miru.
14Ja mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: 'Rahu, rahu!', kuigi rahu ei ole.
15Ali jih je bilo sram, ko so delali gnusobo? Ne, sram jih ni nikakor in zardeti ne znajo. Zato padejo med padajočimi; zgrudijo se tisti čas, ko jih obiščem, pravi GOSPOD.
15Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.
16Tako pravi GOSPOD: Stopite na pota in glejte ter poprašujte po starih stezah, katera je pot dobrega, in hodite po njej, in najdete pokoj dušam svojim. Ali pravijo: Nočemo hoditi po njej.
16Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: 'Seda me ei tee!'
17In postavil sem čuvaje nad vas, veleče: Pazite na glas trobente! A rekli so: Nočemo paziti.
17Ma seadsin vahimehed teie üle: 'Kuulake sarvehäält!' Aga nemad vastasid: 'Me ei kuula!'
18Zato poslušajte, o narodi, in spoznaj, občina, kaj se godi med njimi!
18Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub!
19Poslušaj, o zemlja! Glej, jaz pripeljem nesrečo nad to ljudstvo, njih misli sad; kajti niso pazili na besede moje in postavo mojo so zavrgli.
19Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.
20Čemu mi kadilo, ki prihaja iz Sabe, in dišeči trst predragi iz daljne dežele? Žgalne daritve vaše niso prijetne in žrtve vaše mi niso ljube.
20Milleks mulle viiruk, mis tuleb Seebast, ja head kalmused kaugelt maalt? Teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased ja teie tapaohvrid ei kõlba mulle.
21Zato je rekel GOSPOD tako: Glej, jaz naredim temu ljudstvu spotike, ob katere se bodo hkratu spotikali očetje in sinovi, sosed in prijatelj njegov, in poginejo.
21Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma panen komistuskive sellele rahvale, ja nad komistavad nende otsa, isad ja pojad üheskoos, naaber hukkub koos naabriga.
22Tako pravi GOSPOD: Glej, ljudstvo prihaja iz severne dežele in narod velik se vzdiguje od krajev zemlje!
22Nõnda ütleb Issand: Vaata, üks rahvas tuleb põhjamaalt, suur rahvas hakkab liikuma maa viimastest äärtest.
23Za lok in sulico prijemljejo, krvoločni so in brez usmiljenja; glas njih šumi kakor morje in na konjih jezdijo; vsakdo je pripravljen zoper tebe, hči sionska, kakor mož na vojsko.
23Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas; nad on varustatud nagu sõdurid tapluseks sinu vastu, Siioni tütar.
24Slišali smo glas o njem, omahnile so nam roke, groza nas je obšla, bolečina kakor porodnico.
24Me oleme kuulnud neist sõnumeid, meie käed on lõtvunud; meid haarab ahastus nagu sünnitajat valu.
25Ne hodi na polje in na potu ne postajaj, kajti meč ima sovražnik, strah je kroginkrog!
25Ärge minge väljale, ärge käige teed, sest seal on vaenlase mõõk - hirm on igal pool!
26O hči ljudstva mojega, opaši se z raševino, valjaj se po pepelu, kakor po edinorojencu žaluj, jokaj prebridko! kajti nagloma pride razdejalec zoper nas.
26Mu rahva tütar! Rõivastu kotiriidesse ja püherda tuhas, leina nagu ainsat poega, tõsta kibedat kaebust, sest äkitselt tuleb hävitaja meile kallale.
27Postavil sem te za izkuševalca in za trdnjavo med svojim ljudstvom, da spoznavaš in preiskuješ njih pot.
27Ma olen sinu pannud oma rahva proovijaks, kindlustatud linnaks, et sa õpiksid tundma ja katsuksid järele nende teed.
28Vsi so trdovratni uporniki, pohajajo z obrekovanjem; jekleni so in železni, popačeno ravnajo vsi.
28Nad kõik on läinud väga ülekäte, laimu levitajad; nad on vask ja raud, nad kõik on hävitajad.
29Žari se meh, ogenj pokončava svinec; zaman tope in tope: zakaj hudobni se nočejo izločiti.Srebro zavrženo jih bodo imenovali, kajti GOSPOD jih je zavrgel.
29Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks, aga kõik sulatamine oli asjata - kurjad ei eraldunud.
30Srebro zavrženo jih bodo imenovali, kajti GOSPOD jih je zavrgel.
30Neid hüütakse põlatud hõbedaks, sest Issand on nad põlanud.'