¹Zvino zvakaitika kuti Isaka ava mutana, meso ake owonera madzedzerere, asingachaoni, wakadana Esau mwa­nakomana wake mukuru, ndokuti kwaari: Mwana wangu! Iye ndokuti kwaari: Tarirai ndiri pano.

¹Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

²Akabva ati: Tarira zvino ndakwegura; handizivi zuva rekufa kwangu.

²Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

³Naizvozvo ikozvino, tora hako zvombo zvako, goba rako, neuta hwako, ugobuda kusango undivhimire nyama yemhuka,

³Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

⁴Ugondigadzirira chikafu chinonaka, sechandinoda, ugondivigira kuti ndi­dye, kuti mweya wangu ukuropafadze ndisati ndafa.

⁴Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

⁵Zvino Rabheka wakanzwa Isaka paakataura naEsau mwanakomana wake. Esau ndokuenda kusango kunovhima nyama yemhuka kuti auye nayo.

⁵Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

⁶Rabheka ndoku­taura naJakove mwanakomana wake achiti: Tarira, ndanzwa baba vako va­chitaura naEsau, mukoma wako, vachiti:

⁶siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

⁷Nditorere nyama yemhuka, ugondigadzirira chikafu chinoanaka kuti ndidye, ndigokuro­pafadza pamberi paJehovha ndisati ndafa.

⁷Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

⁸Naizvozvo ikozvino mwanakomana wangu, teerera inzwi rangu kune zvandinokuraira.

⁸Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

⁹Chidoenda ikozvino kuboka rezvipfuwo, unditorere kubva ipapo mbudzana mbiri dzakanaka dzembudzi, zvino ndichadzigadzira chikafu chinonaka chababa vako, sechavanoda;

⁹mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

¹⁰ugoenda nacho kuna baba vako vadye, uye kuti vakuropafadze rufu rwavo rasati rwasvika.

¹⁰Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

¹¹Jakove ndokuti kuna Rabheka mai vake: Tarirai, Esau mukoma wa­ngu, murume une mvere, asi ini ndiri murume wakatsetseka.

¹¹Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

¹²Zvimwe baba vangu vachandipurudzira, ndokuva pameso avo­seunovadadira, uye ndichazviuyisira rushambwa pachinzvimbo chekuro­pafadzwa.

¹²Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

¹³Mai vake ndokuti kwaari: Rushambwa rwako ngarwuve pamusoro pangu, mwanakomana wangu; teerera chete inzwi rangu, ugoenda unonditorera.

¹³Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

¹⁴Zvino wakaenda, akadzi­tora, akadziuisa kuna mai vake; mai vake ndokugadzira chikafu chinonaka sechaidika­mwa nababa vake.

¹⁴Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

¹⁵Zvino Rabheka wakatora nguvo dzakanaka dzaEsau mwa­nakomana wake mukuru, dzaaiva nadzo mumba, ndokudzifukidza Jakove mwana­komana wake muduku;

¹⁵Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

¹⁶zvino zvikumba zvembudzana wakaisa pamaoko ake, nepakatsetseka pemutsipa wake.

¹⁶Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

¹⁷Zvino wakapa chikafu chinonaka nechingwa zvaakange agadzirira muruoko rwaJakove mwana­komana wake.

¹⁷Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

¹⁸Iye ndokuenda kuna baba vake akati: Baba vangu! Ivo ndokuti: Ndiri pano; ndiwe ani mwanakomana wangu?

¹⁸ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

¹⁹Jakove ndokuti kuna baba vake: Ndini Esau dangwe renyu; ndaita sezvamandi­udza; mukai henyu mugare, mudye zvenyama yangu yemhuka, kuti mweya wenyu undiropafadze.

¹⁹Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

²⁰Isaka ndokuti kumwanakomana wake: Sei waiwana nekukurumidza zvakadai mwanakomana wangu? Iye ndokuti: Nekuti Jehovha Mwari wenyu waiuisa pamberi pangu.

²⁰Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

²¹Isaka ndokuti kuna Jakove: Swedera hako kuti ndikupurudzire, mwanakomana wangu, ndizive kuti uri mwanakomana wangu Esau amene, kana kwete.

²¹Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

²²Jakove ndokuswedera kuna Isaka baba vake; ivo vakamupurudzira vakati: Inzwi inzwi raJakove, asi maoko maoko aEsau.

²²Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!'

²³Asi haana kumu­ziva nekuti maoko ake akanga ane mvere semaoko emukuru wake Esau; naizvozvo wakamuropafadza.

²³Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

²⁴Ndokuti: Ndiwe mwa­nakomana wangu Esau chaiye here? Iye ndokuti: Ndini.

²⁴Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

²⁵Zvino akati: Iswededze kwandiri kuti ndidye zvenyama yemhuka yemwana­komana wangu, kuti mweya wangu ukuropa­fadze. Iye ndokuswededza kwaari, zvino akadya; ndokumuvigira waini, ndokumwa.

²⁵Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

²⁶Zvino baba vake Isaka vakati kwaari: Chiswedera, unditsvode, mwanakomana wangu.

²⁶Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

²⁷Zvino wakaswedera, akamutsvoda; ndoku­nzwa munhuwi wenguvo dzake, ndokumuro­pafadzwa, zvino akati: Tarira, munhuwi wemwanakomana wangu, semunhuwi wesango Jehovha raakaropafadza.

²⁷Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

²⁸Naizvozvo Mwari ngaakupe zvedova rekumatenga, nekukora kwenyika, nezviyo zvakawanda newaini itsva.

²⁸Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

²⁹Vanhu ngavakushumire, nemarudzi ngaakufugamire. Iva ishe wehama dzako, nevanakomana vamai vako ngavakufugamire. vanokupa rushambwa ngavapiwe rushambwa, uye vanokuropafadza ngavaropafadzwe.

²⁹Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

³⁰Zvino zvakaitika Isaka paakangopedza kuropa­fadza Jakove, Jakove achangobuda pamberi palsaka baba vake, Esau mu­koma wake wakasvika achibva paku­vhima kwake.

³⁰Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

³¹Naiye wakagadzira chikafu chinonaka, akauya nacho kuna baba vake; akati kuna baba vake: Baba vangu ngavamuke, vadye zvenyama yemhuka yemwanakomana wavo, kuti mweya we­nyu undiropafadze.

³¹Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

³²Zvino Isaka baba vake vakati: Ndiwe ani? Iye ndokuti: Ndini mwa­nakomana wenyu, dangwe renyu Esau.

³²Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

³³Isaka ndokubvunda nekubvunda kukurusa, akati: Ko ndiani wavhima nyama yemhuka, akauya nayo kwandiri, ndikadya zvayo zvose usati wasvika? Zvino ndamuropa­fadza, hongu ucharo­pafadzwa.

³³Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

³⁴Zvino Esau wakati achinzwa mashoko ababa vake, akachema nekuchema ku­kuru kunorwadza zvikurusa, ndokuti kuna baba vake: Ndiropafadzei, iniwo, baba vangu!

³⁴Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

³⁵Zvino akati: Munin'ina wako wauya nekunyengedzera, akatora ropafadzo yako.

³⁵Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

³⁶Zvino akati: Imhaka yekuti vakatumidza zita rake Jakove here, ­kuti zvino wandinyengedzera kaviri aka; udangwe hwangu wakatora, zvino tarira, ikozvino wanditorera ropafadzo yangu. Ndokuti: Hamuna kundichengeterawo ropafadzo here?

³⁶Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

³⁷Isaka ndokupindura ndokuti kuna Esau: Tarira, ndamuita ishe wako, nehama dzake dzose ndapa kwaari vave varanda vake; ndamusimbisa nezviyo newaini; zvino chii chandingakuitira, mwanakomana wangu?

³⁷Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

³⁸Esau ndokuti kuna baba vake: Mu­nongova neropafadzo imwe yoga here, baba vangu? Ndiropafadzei i­niwo, baba vangu. Esau ndokusimudza inzwi rake ndokuchema.

³⁸Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

³⁹Zvino Isaka baba vake ndokupindura akati kwaari: Tarira, ugaro hwako huchava kure nekukora kwenyika,uye kure nedova rekudenga rinobva kumusoro.

³⁹Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

⁴⁰Uye nemunondo wako uchararama, uye uchashumira munin'ina wako. Asi zvichaitika pauchapukunyuka, kuti uchavhuna joko rake ribve pamutsipa wako.

⁴⁰Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

⁴¹Zvino Esau wakavenga Jakove nekuda kweropafadzo baba vake yavakamuropafadza nayo. Esau ndokuti mumoyo make: Mazuva ekuchema baba vangu aswedera, zvino ndichauraya munin'ina wangu Jakove.

⁴¹Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

⁴²Zvino mashoko awa aEsau mwanakomana wake mukuru akaudzwa Rabheka, ndokutuma kunodana Jako­bho, mwanakomana wake muduku, ndokuti kwaari: Tarira, Esau mukoma wako unozvivaraidza pamusoro pako kuti akuuraye.

⁴²Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

⁴³Naizvozvo ikozvino, mwanakomana wa­ngu, teerera inzwi rangu; simuka utizire kuna Rabhani hanzvadzi yangu kuHarani,

⁴³Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

⁴⁴ugare naye mazuva mashoma, kusvikira shungu dzemukoma wako dzaserera,

⁴⁴ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

⁴⁵kusvikira kutsamwa kwemukoma wako kwaserera kubva kwauri, uye akangamwe zvawamuitira; Ipapo ndichatuma kuzokutora kubva ikoko; nemhaka yei ndicharasikirwa nemwi muri vaviri nemusi mu­mwe?

⁴⁵kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

⁴⁶Rabheka ndokuti kuna Isaka: Ndanetswa neupenyu hwangu nekuda kwevakunda vaHeti; kana Jakove akatora mukadzi ku­vakunda vaHeti, sevava, kuvakunda venyika ino, ndichararamirei?

⁴⁶Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'