¹Zvino Isaka wakadana Jakove, ndokumuropafadza, ndokumuraira ndokuti kwaari: Usawana mukadzi kuva­kunda veKanani.

¹Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!

²Simuka uende Padhani-Aramu, kuimba yaBhetueri baba vamai vako, uye uzviwanire ikoko mukadzi kubva kuvaku­nda vaRabhani, hanzvadzi yamai vako.

²Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.

³Zvino Mwari Wemasimbaose ngaakuropafa­dze, akuberekese vana, nekukuwanza, kuti uve chaunga chendudzi;

³Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!

⁴agopa­ropafadzo yaAbhurahamu, kwauri nekumbeu yako pamwe newe; kuti ugare nhaka yenyika maugere uri mutorwa, Mwari yaakapa Abhurahamu.

⁴Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole koos sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!'

⁵Isaka ndokuendesa Jakove, iye ndokuenda Padhani-Aramu kuna Rabhani mwanako­mana waBhetueri, muSiriya, hanzvadzi yaRabheka, mai vaJakove naEsau.

⁵Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.

⁶Zvino Esau wakaona kuti Isaka waropafadza Jakove, akamue­ndesa Padhani-Aramu kunozvitorera ikoko mukadzi, pakumuropafadza kwake wakamuraira achiti: Usatora mukadzi kuvakunda veKanani;

⁶Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!'

⁷uye kuti Jakove wakateerera baba vake namai vake, akaenda Padhani-Aramu.

⁷ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,

⁸Esau ndokuona kuti vakunda veKanani vaiva vakaipa pameso aIsaka baba vake.

⁸siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,

⁹Naizvozvo Esau wakaenda kuna Ishimaeri, akazvitorera Maharati muku­nda walshimaeri, mwanakomana waAbhurahamu, hanzvadzi yaNebhayoti ave mukadzi wake pamusoro pevakadzi vaaiva navo.

⁹ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

¹⁰Zvino Jakove wakabuda paBheeri­shebha, ndokuenda akananga Harani.

¹⁰Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.

¹¹Zvino wakasvika panzvimbo, akavatapo usiku, nekuti zuva rakange ravira. Ndokutora ibwe pamabwe enzvimbo iyo, akaita mutsamhiro, ndokurara panzvimbo iyo.

¹¹Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.

¹²Zvino wakarota, uye tarira, danhiko rakange rami­swa panyika, musoro waro uchibata matenga, zvino tarira, vatumwa vaMwari va­chikwira nekuburuka pariri.

¹²Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.

¹³Zvino tarira, Je­hovha amire pamusoro paro, akati: Ndini Jehovha Mwari waAbhurahamu baba vako naMwari waIsaka; nyika yauvete pairi ndichakupa iyo, nembeu yako;

¹³Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: 'Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.

¹⁴uye mbeu yako ichaita seguruva renyika; zvino uchapararira kumavirazuva nekumabvazuva, nokumaodzanyemba nekuchamhembe; uye mauri nemumbeu yako dzimba dzose dzepanyika dzicharopafadzwa.

¹⁴Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.

¹⁵Zvino tarira, ndi­newe, uye ndichakuchengeta kwese kwaunoenda, nekukudzosera kunyika ino; ne­kuti handingakusii kusvikira ndaita izvo zvandataura kwauri.

¹⁵Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!'

¹⁶Zvino Jako­bho wakapepuka pahope dzake, ndokuti: Zvirokwazvo Jehovha uri panzvimbo ino, asi ini ndanga ndisingazivi.

¹⁶Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: 'Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!'

¹⁷Zvino wakatya, ndokuti: Nzvimbo ino inotyisa zvakadii! Haisi chimwe chinhu kunze kweimba yaMwari, iri isuwo rekudenga.

¹⁷Ja ta kartis ning ütles: 'Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!'

¹⁸Jakove ndokumuka mangwanani-ngwanani, ndokutora ibwe raakange aita mutsamhiro, akari­misa kuva mbiru, ndokudira mafuta pamusoro pepamusoro paro.

¹⁸Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.

¹⁹Zvino wakatumidza zita renzvimbo iyo Bheteri, asi zita reguta pakutanga rainzi Ruzi.

¹⁹Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.

²⁰Jakove ndokupika mhiko achiti: Kana Mwari akava neni, akandichengeta panzira yandinoenda, uye akandipa chikafu chekudya, nezvipfeko zvekupfeka;

²⁰Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: 'Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,

²¹uye ndidzokere nerugare kuimba yababa vangu, ipapo Jehovha uchava Mwari wangu,

²¹ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,

²²neiri ibwe randakamisa rikava mbiru richava imba yaMwari; nezvose zvamuchandipa, zvirokwazvo ndicha­pa chegumi chazvo kwamuri.

²²ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.'