Spanish: Reina Valera (1909)

Estonian

Job

24

1PUESTO que no son ocultos los tiempos al Todopoderoso, ¿Por qué los que le conocen no ven sus días?
1Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2Traspasan los términos, Roban los ganados, y apaciéntanlos.
2Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3Llévanse el asno de los huérfanos; Prenden el buey de la viuda.
3Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4Hacen apartar del camino á los menesterosos: Y todos los pobres de la tierra se esconden.
4Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5He aquí, como asnos monteses en el desierto, Salen á su obra madrugando para robar; El desierto es mantenimiento de sus hijos.
5Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6En el campo siegan su pasto, Y los impíos vendimian la viña ajena.
6Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7Al desnudo hacen dormir sin ropa, Y que en el frío no tenga cobertura.
7Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8Con las avenidas de los montes se mojan, Y abrazan las peñas sin tener abrigo.
8Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9Quitan el pecho á los huérfanos, Y de sobre el pobre toman la prenda.
9Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10Al desnudo hacen andar sin vestido, Y á los hambrientos quitan los hacecillos.
10Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11De dentro de sus paredes exprimen el aceite, Pisan los lagares, y mueren de sed.
11Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12De la ciudad gimen los hombres, Y claman las almas de los heridos de muerte: Mas Dios no puso estorbo.
12Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13Ellos son los que, rebeldes á la luz, Nunca conocieron sus caminos, Ni estuvieron en sus veredas.
13On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14A la luz se levanta el matador, mata al pobre y al necesitado, Y de noche es como ladrón.
14Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15El ojo del adúltero está aguardando la noche, Diciendo: No me verá nadie: Y esconde su rostro.
15Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: 'Ükski silm ei näe mind!' ja paneb katte näole.
16En las tinieblas minan las casas, Que de día para sí señalaron; No conocen la luz.
16Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17Porque la mañana es á todos ellos como sombra de muerte; Si son conocidos, terrores de sombra de muerte los toman.
17Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18Son instables más que la superficie de las aguas; Su porción es maldita en la tierra; No andarán por el camino de las viñas.
18Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19La sequía y el calor arrebatan las aguas de la nieve; Y el sepulcro á los pecadores.
19Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20Olvidaráse de ellos el seno materno; de ellos sentirán los gusanos dulzura; Nunca más habrá de ellos memoria, Y como un árbol serán los impíos quebrantados.
20Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21A la mujer estéril que no paría, afligió; Y á la viuda nunca hizo bien.
21Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22Mas á los fuertes adelantó con su poder: Levantóse, y no se da por segura la vida.
22Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23Le dieron á crédito, y se afirmó: Sus ojos están sobre los caminos de ellos.
23Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24Fueron ensalzados por un poco, mas desaparecen, Y son abatidos como cada cual: serán encerrados, Y cortados como cabezas de espigas.
24Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25Y si no, ¿quién me desmentirá ahora, O reducirá á nada mis palabras?
25Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?'