Spanish: Reina Valera (1909)

Estonian

Job

3

1DESPUÉS de esto abrió Job su boca, y maldijo su día.
1Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
2Y exclamó Job, y dijo:
2Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3Perezca el día en que yo nací, Y la noche que se dijo: Varón es concebido.
3'Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: 'Poeglaps on eostunud!'
4Sea aquel día sombrío, Y Dios no cuide de él desde arriba, Ni claridad sobre él resplandezca.
4Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
5Aféenlo tinieblas y sombra de muerte; Repose sobre él nublado, Que lo haga horrible como caliginoso día.
5Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
6Ocupe la oscuridad aquella noche; No sea contada entre los días del año, Ni venga en él número de los meses.
6See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
7Oh si fuere aquella noche solitaria, Que no viniera canción alguna en ella!
7Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
8Maldíganla los que maldicen al día, Los que se aprestan para levantar su llanto.
8Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!
9Oscurézcanse las estrellas de su alba; Espere la luz, y no venga, Ni vea los párpados de la mañana:
9Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10Por cuanto no cerró las puertas del vientre donde yo estaba, Ni escondió de mis ojos la miseria.
10sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
11¿Por qué no morí yo desde la matriz, O fuí traspasado en saliendo del vientre?
11Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
12¿Por qué me previnieron las rodillas? ¿Y para qué las tetas que mamase?
12Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13Pues que ahora yaciera yo, y reposara; Durmiera, y entonces tuviera reposo,
13Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
14Con los reyes y con los consejeros de la tierra, Que edifican para sí los desiertos;
14koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
15O con los príncipes que poseían el oro, Que henchían sus casas de plata.
15või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
16O ¿por qué no fuí escondido como aborto, Como los pequeñitos que nunca vieron luz?
16Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17Allí los impíos dejan el perturbar, Y allí descansan los de cansadas fuerzas.
17Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
18Allí asimismo reposan los cautivos; No oyen la voz del exactor.
18seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
19Allí están el chico y el grande; Y el siervo libre de su señor.
19Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
20¿Por qué se da luz al trabajado, Y vida á los de ánimo en amargura,
20Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
21Que esperan la muerte, y ella no llega, Aunque la buscan más que tesoros;
21kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,
22Que se alegran sobremanera, Y se gozan, cuando hallan el sepulcro?
22kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
23¿Por qué al hombre que no sabe por donde vaya, Y al cual Dios ha encerrado?
23Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
24Pues antes que mi pan viene mi suspiro; Y mis gemidos corren como aguas.
24Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
25Porque el temor que me espantaba me ha venido, Y hame acontecido lo que temía.
25Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
26No he tenido paz, no me aseguré, ni me estuve reposado; Vínome no obstante turbación.
26Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.'