¹Y RESPONDIO Eliphaz el Temanita, y dijo:

¹Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

²Si probáremos á hablarte, serte ha molesto; Mas ¿quién podrá detener las palabras?

²'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?

³He aquí, tú enseñabas á muchos, Y las manos flacas corroborabas;

³Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.

⁴Al que vacilaba, enderezaban tus palabras, Y esforzabas las rodillas que decaían.

⁴Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.

⁵Mas ahora que el mal sobre ti ha venido, te es duro; Y cuando ha llegado hasta ti, te turbas.

⁵Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.

⁶¿Es este tu temor, tu confianza, Tu esperanza, y la perfección de tus caminos?

⁶Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?

⁷Recapacita ahora, ¿quién que fuera inocente se perdiera? Y ¿en dónde los rectos fueron cortados?

⁷Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?

⁸Como yo he visto, los que aran iniquidad Y siembran injuria, la siegan.

⁸Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.

⁹Perecen por el aliento de Dios, Y por el espíritu de su furor son consumidos.

⁹Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.

¹⁰El bramido del león, y la voz del león, Y los dientes de los leoncillos son quebrantados.

¹⁰Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.

¹¹El león viejo perece por falta de presa, Y los hijos del león son esparcidos.

¹¹Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.

¹²El negocio también me era á mí oculto; Mas mi oído ha percibido algo de ello.

¹²Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat

¹³En imaginaciones de visiones nocturnas, Cuando el sueño cae sobre los hombres,

¹³öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.

¹⁴Sobrevínome un espanto y un temblor, Que estremeció todos mis huesos:

¹⁴Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.

¹⁵Y un espíritu pasó por delante de mí, Que hizo se erizara el pelo de mi carne.

¹⁵Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.

¹⁶Paróse un fantasma delante de mis ojos, Cuyo rostro yo no conocí, Y quedo, oí que decía:

¹⁶Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:

¹⁷¿Si será el hombre más justo que Dios? ¿Si será el varón más limpio que el que lo hizo?

¹⁷'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'

¹⁸He aquí que en sus siervos no confía, Y notó necedad en sus ángeles

¹⁸Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,

¹⁹Cuánto más en los que habitan en casas de lodo, Cuyo fundamento está en el polvo, Y que serán quebrantados de la polilla!

¹⁹veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.

²⁰De la mañana á la tarde son quebrantados, Y se pierden para siempre, sin haber quien lo considere.

²⁰Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.

²¹¿Su hermosura, no se pierde con ellos mismos? Mueren, y sin sabiduría.

²¹Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.